Novembri viimastel päevadel 20 aastat tagasi jõuti Pärnu Port Arturi kaubamaja ehitusel sarikapeoni. Pärnus oli alanud kesklinnas kunagise tüher- ja tööstusmaastiku ümber kujundamine linnasüdameks.
Port Arturi kaubamaja lugu
10. detsember 2016, 10:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neid aegu meenutas üks Port Arturi omanikke Viljo Vetik. “Olime Kaido Kruusojaga varemgi koos tegutsenud ja 1994. aastal tuli mõte ehitada kaubamaja sellisesse linna, kus kesklinn on veel välja kujunemata. Linnade võrdlemisel selgus, et Pärnu kesklinn on tühi, tundus, et siin on kõige paremad võimalused,” rääkis Vetik.
Meeste esimene käik oli Pärnu linnavolikogu esimehe Märt Mere juurde, et tahaks ehitada kaubamaja. Juurde kutsuti linnavalitsusest veel Andres Sooniste ja Väino Moor.
“Olin olnud praktikal Pärnu tarbijate ühistus ja teadsin, et nõukogude ajal oli sinna, kus praegu on Port Artur 2, planeeritud kaubamaja. All 200ruutmeetrine toidupood, teisel korrusel raamatupidamine ja kontor. Seda kohta siis küsisimegi. Moor vastas, et enne meidki on seitse tahtjat. Palusime end kaheksandana kirja panna,” jätkas Vetik. Linnalt polnud aja möödudes kuulda kippu ega kõppu. Mõte aga tahtis elluviimist.
Vanal Port Arturil oli 18 õigusjärgset omanikku, kõigile kuulus mingi mõtteline osa.
“Mu ema töötas kunagi Port Arturi majas, mis oli selleks ajaks põlenud, ja uurisin kodus, kellele see kuulub. Selgus, et Pajole. Ain Pajo ja tema isa Hillar olid just kätte saanud perekonnale kuulunud villa Ringi tänaval, kus varem asus KGB. Ain pidas perega fotoäri. Tegime siis pakkumise, et ostame Port Arturi ära,” pajatas Vetik.
Selgus, et asi polnudki nii lihtne. Port Arturil oli 18 õigusjärgset omanikku, kõigile kuulus mingi mõtteline osa. Omanikud ise Eestis, Lätis, Austraalias, Kanadas, Šveitsis.
Eesmärgiks seati saada kokku neli suuremat omanikku, kellele teised teeksid volikirja. Asjaajamine kestis pea aasta.
“Lõpuks olime lauas kuuekesi ja leppisime kokku,” meenutas Vetik. “Raha aga polnud. Hoiupangaga oli küll kokkulepe, aga nemad tahtsid näha kolmandikku summast omarahastusena. Oli 1995. aasta, vajasime lisaraha, mida Eestis polnud. Sõber Euroopa arengu- ja rekonstruktsioonipangast aitas korraldada aktsiaemissiooni. Kui tavaliselt müüakse 33 protsenti, siis meil läks müüki vaid 31,16 protsenti. Ostjate otsingul sattusid ette vabariiklased Houstonist USAst, kes 500 000 dollari eest ostsid need aktsiad ära.”
Ehitusfirma Koger & Sumberg juhtidega oli Vetik teinud üliõpilasmalevat ja nende firma võttis ette keerulise ehitustöö.
“See oli paras sensatsioon. Sellise kaubamajana oli Port Artur Balti riikides esimene. Jüri Mõis oli pangajuht ja küsis, kes mulle raha andis ja miks Pärnusse, kui Tallinnaski pole 5000ruutmeetrist kaubamaja. Indrek Neivelt ütles pärast majandusfoorumil, et vaadake, mida Pärnu mehed teevad,” muheles Vetik.
Vetiku ärifilosoofia ütleb, et peale oskuste on vaja usku. “Kui oskad äri teha, on isegi Pärnu kolme–neljakuulise sesoonsusega võimalik teenida tulu, mida Tallinnas kunagi ei teeni. Loeb ruutmeetri tootlikkus ja meie ruutmeeter toodab rohkem kui Tallinnas. Pärnus on vaja usku, et siin on kõik eeldused äri teha. Meie näite puhul on selge, et eimillestki annab äri püsti panna,” polnud Vetik kiitusega kitsi.
Port Arturi kaubamaja puhul kasutati uudset tehnoloogiat näiteks vaialuse rajamisel. Käiku läksid AS Savi Šveitsist toodud betoonvormid, rajati tugitala, millel ajalooline punane sein püsti seisab. Tavalise meetodiga vaiade rammimise puhul polnud mingit tagatist, et sein üldse püsti jääb.
Port Artur täiendas tuntavalt kesklinna elektritoidet, kuigi Vetiku meenutuste kohaselt läinud need amprid kaubamaja ehitajatele päris kalliks maksma. Nagu topelt veeühenduski 800 meetrit, mille puhul oli linnaga kokkulepe, et see töö, mis linna huvideski, korvatakse. Topelt veeühenduse mõte oli, et kui kuskil torustikuga midagi juhtub, tagab teine ühendus vee olemasolu. Linnalt oodati raha viis aastat.
“Ei aidanud midagi, panime kanalisatsioonitoru kinni, kolm päeva vedas linn solki paakautodega, siis meenus nii kokkulepe kui leiti raha,” rääkis Vetik. Summa polnud väike, ikka paar miljonit krooni.
Port Arturi kaubamaja saab järgmisel aastal 20aastaseks.
“Oleme uhked, et pärnakatena oleme suutnud Tallinnale natuke ära teha. Meie esivanemad, kes kunagi jõe äärde oma telgi püsti panid, said aru, et siin on õige koht. See, kes veab, peab ise uskuma ettevõtmise edusse,” võttis Vetik jutu kokku.
Mis sai ameeriklastest, kes julgesid investeerida tundmatusse kohta ja projekti pool miljonit dollarit? Need osteti enne Venemaa börsikrahhi ärist välja ja oligi happy end nagu Hollywoodis.