Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/01/528911t1h5e78.jpg)
Lõpuks on riigimeestelegi selgeks saanud, et lood maksude kogumisega Eesti kütuseturult on väga halvad. Paraku jõudis see teadmine kohale kolmeaastase hilinemisega.
2010. aastal toime pandud mootorikütuste käibemaksupettuste tulemusel jäi Eesti riigil saamata ligi miljard krooni. Sellele eelneva kahe aasta summade alalaekumistest ei ole keegi avalikult rääkinud. Tõenäoliselt saame kokku veel miljardi ja seda riigile nii raskel ajal, kui rahakärped on enamikul elualadel igapäevane nähtus.
Millega kurikaelad tegelevad?
Maksupettused pannakse peamiselt toime kütuse aktsiisilaost väljaviimisel, kui kauba tarbimisse lubajal tekib kohustus deklareerida ja hiljem tasuda käibemaks. Tasumist üldjuhul aga ei järgne. Maksetähtaja kätte jõudes on firma varatu ja pankrotis.
Seejärel võetakse kasutusele uus ettevõte ja sama skeem kordub. Selliste petturfirmade eluiga kütusekäitlejana on keskmiselt 70 päeva ja oma elutsükli jooksul jõutakse riigile tasumata jätta käibemaksu suurusjärgus 800 000 eurot. Eesti kütuseturult kogutava käibemaksu summa oli 2010. aastal hinnanguliselt 2,7 miljardit krooni, seega jäi kogu turu mahust riigil saamata 25–35 protsenti. See on karm reaalsus.
Olukorra muutmiseks võttis riigikogu eelmisel nädalal vastu vedelkütuse seaduse muudatused. Seaduseparandused tagavad suure tõenäosusega turu korrastamise ja muudavad kirjeldatud maksupettuste toimepaneku võimatuks või väga keeruliseks.
Uue seaduse kohaselt rakendatakse 1. aprillist 2011 kaheastmelist tagatiste süsteemi: juba tarbimisse lubatud kütuse müüjatele (tanklad) 100 000 eurot ja müüjatele, kes müüvad kütuse aktsiisilaost tarbimisse (importöörid, aktsiisilaopidajad, edasimüüjad), miljon eurot.
Erandi saavad väiketanklad, mis on silma paistnud korraliku maksekäitumisega ning mille omanikud ja juhid on puhta minevikuga: nemad võivad maksuameti vastaval otsusel tagatisnõudest pääseda. Kehtestatavatele radikaalsetele meetmetele vaatamata jääb õhku küsimus: miks võttis probleemiga põhjalikult tegelema asumine aega kolm aastat?
Avatus ja läbipaistvus
Lähtuvalt eeltoodud petturfirmade elutsüklist, hakkab seadus mõjuma alles aasta teisest poolest. See tähendab, et maksupettused kütuseturul jätkuvad vähemalt pool aastat ja 2011. aastal jääb riigil tõenäoliselt saamata veel pool miljardit maksukrooni.
Kogu loo iroonia seisneb selles, et isegi kui suudetakse lokkavale hämarale ärile piir panna, ei juhtu midagi enamikuga neist, kes reaalselt on meie kõigi taskust varastanud.
Põhisahkerdajad liiguvad mujale jahimaadele otsima uusi JOKK-skeeme, mis võimaldavad kiiresti raha teenida, petukaupa müünud tanklad aga hakkavad korralikuks, nagu midagi poleks juhtunudki. Ainult rahaline seis on vahepeal oluliselt paranenud.
Kirjeldatud petuskeem ei toimiks, kui poleks nõudlust, kui ei oleks tanklate omanikke, kes pakutavat üliodavat kütust ostavad ja selle heausksele tarbijale suure vaheltkasuga maha müüvad. Tarbijagi, kes oma autot sellistes tanklates tangib, muudetakse sisuliselt maksupettuses osalejaks.
Viimasel paaril nädalal meedias kajastatu on hämaralt loolt saladuseloori veidi kergitanud. On hakanud selguma, kes on kes Eesti kütuseturul. Neste poolt ajalehe Äripäev vahendusel tehtud üleskutsega avalikustada kõik tarnijad, millelt 2010. aastal mootorikütust osteti, ühinesid vähesed. Mida siis suuremal osal varjata on?
Vaikimist põhjendati konfidentsiaalsusklausliga tarnelepingutes. Tegelikult on jutud tarnijate nimedest kui ärisaladusest otsitud põhjus. Konfidentsiaalsed on tarnelepingute tingimused, aga neid ei ole keegi avaldada palunudki.
Poest vorsti ostes on ju üsna loomulik, et kättesaadav on info tootja, riikitooja ja/või edasimüüja kohta. Omades teavet, saab teha otsuse, kas kaup sobib või tundub kahtlane ja tasub otsustada teise toote kasuks. Kütusefirmade tarnijate nimedki tuleks edaspidi valdkonna läbipaistvuse ja klientide parema informeerimise huvides kohustuslikus korras ja kontrollitult avalikustada.
Endiselt sooviks teada, millised tuntud ja tundmatud nimed seni vaikivate kütusefirmade 2010. aasta tarnijate nimestikus figureerivad?
Isegi kui kogu skeem on algusest peale juriidiliselt korrektne ja maksukroonide ning -eurode omastajaid ei karistata, on tarbijal õigus valida, kas osaleda maksupettuses või tankida oma auto ausate müüjate juures.
Kütusemüüjaid, kellele oma riigi ja selle elanike käekäik korda läheb, pole palju järele jäänud, aga neid kindlasti on. Kuid kuidas teha vahet ausate ja ebaausate vahel? Praegu on ainus kriteerium kütusefirma tegevuse avatus ja läbipaistvus.