On-line-väitlus sookvootide teemal: oponendid kommenteerivad vastase seisukohti

Foto: Elmo Riig / Sakala

Pärast avakõnesid annavad sookvootide teemal väitlevad Marianne Mikko ja Väino Linde hinnangu oponendi esitatud väidetele. On-line-väitluse järgmises osas peavad väitlejad vastama teineteise teravatele küsimustele.

VÄINO LINDE KOMMENTAAR MARIANNE MIKKO AVAKÕNELE

Väidan, et Eesti on demokraatlik riik, kuid me ei saa olla pühamad kui paavst (loe: Põhjamaad).

Demokraatia põhimõte nõuab üldtunnustatult seda, et riigivõimu teostajad peavad omama rahva heakskiidu. (Taavi Annus, riigiõigus, TLN 2001). Ja seda on läbi valimiste kahtlemata kõik Eesti poliitilised esinduskogud saanud nagu Põhjamaadeski.

Demokraatlikus riigis peab riigivõimu teostama vastavalt rahva tahtele, ühtki rahvagruppi teisele põhjendamatult eelistamaat. Seega ei tohi eelistada ka ei mehi naistele ega vastupidi. Jagan oponendi seisukohta, et naisi võiks meie esindusorganites olla rohkem. Kuid pole õige teha seda sookvootide kehtestamise kaudu. Seda praktikat pole poliitikute osas läinud isegi Põhjamaad, kus mõnes valdkonnas alaesindatud soo eelistamine toimub eelkõige kokkulepete kaudu.

Negatiivse näitena meenub mõne aja tagune Rootsi juhtum, kus nelja tuletõrjekooli juhtisid mehed. Soolise võrdsuse edendamise sildi all tehti Malmö lähedal oleva kooli professorist direktor lahti ning ametisse nimetati kesiste juhioskustega, kuid ainuke naisõppejõud. Selle kooli õppekvaliteet on tõsiselt langenud.

Väidan, et praegugi on naistel võimalik valida naisi, kui nad seda soovivad, aga nad ei pruugi seda alati tahta.

Meie riigikogu 101 liikmest 75% on osutunud valituks kas isiku- või ringkonnamandaadi alusel. See tähendab, et nad on saanud eri soost valijate käest lihtsalt rohkem hääli kui teised samas nimekirjas märgitud kandidaadid, sõltumata nende esialgsest asetusest üldnimekirjas.  2007. a riigikogu valimiste näitel on  seal mehi kui naisi.

Erakonnad on valimistel alati huvitatud ainult ühest asjast ja see on võimalikult suur häältesaak valijalt. Kui seda oleks võimalik tõsta valimisnimekirjade esikümnesse kas või ainult naiskandidaatide kandmisega, oleks see ammu nii juhtunud.

Siiski kipuvad ka naisvalijad paljudel juhtudel eelistama meeskandidaate. Kui see toimub mõnest ühiskondlikust hoiakust sõltuvalt, tuleb niisugust mõttemalli kindlasti muuta. Kui aga meeskandidaat tundub naisvalijale usaldusväärsem või kompetentsem, võrreldes oma sookaaslasega, on see valija vaba valik, mida kritiseerida pole kohane.

MARIANNE MIKKO KOMMENTAAR VÄINO LINDE AVAKÕNELE

Kaasaegne poliitikateaduse kirjandus käsitleb Euroopas ja maailmas kehtivaid kvoodisüsteeme kahel kujul.

Euroopas saab rääkida kas nn konstitutsioonilistest kvootides, mis enamasti on deklaratiivsed seisukohad naiste ja meeste võrdsest esindatusest (Kreeka, Prantsusmaa), ja valimisseadustes sätestatud kvootidest, mis nõuavad valimisnimekirjades teatud osakaalu (nt Portugalis 33%, Prantsusmaal ja Belgias 50% ) vastassoo kandidaatide olemasolu.

Kõige levinumad on nn erakonnasisesed kvoodid, mida parteid rakendavad vabatahtlikult ja mida nii maailmas kui Euroopa Liidus kasutatakse enim. ELis puuduvad erakonnasisesed kvoodid vaid Bulgaarias, Lätis ja Eestis.

2. Mitte sookvootide teema ei anna ühiskonnale signaali, nagu Eestis ei oleks naised oma oskuste ja tarkuse poolest meestega konkurentsivõimelised ei poliitikas ega mujal eluvaldkonnas. Neid signaale, mis näitavad, et mõtleme nõukaaegselt meie naisest kui odavast tööjõust ja kangelasemast, kes ei peaks tikkuma vastutusrikastele ühiskondlikele positsioonidele, tuleb ilmsiks iga päev.

Eesti avaliku arvamuse seisukohaga, et mehed teevad paremaid poliitilisi otsuseid kui naised, oleme oma ühiskonna arenguga samal pulgal Valgevene, Uganda ja Marokoga, jäädes kaugele maha Saksamaast ja Põhjamaadest.  

Pangem tähele, kuidas riigikogu infotunnis meespoliitikud tihti vastavad naispoliitikute esitatud küsimustele – kas sildistades küsimused lapsikuks või naeruvääristades küsimust tervikuna ebapädevaks. Seetõttu ei vasta tõele, et sookvootide rakendamine halvendaks naiste kuvandit ühiskonnas. Naistel on sookvootidest ainult võita.

3. Sookvoodid ei ole vastuolus põhiseadusega. Teatavasti ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikkel 4 kohaselt ei loeta diskrimineerimiseks selliseid ajutisi eriabinõusid, mis on vajalikud soolise võrdõiguslikkuse kiiremaks saavutamiseks. Seesama on sätestatud meie soolise võrdõiguslikkuse seaduses.

Võrreldes naiste ja meeste arvu Eesti erakondade hierarhiatasanditel (juhatustes, volikogudes, valimisnimekirjades), on ebavõrdsus ilmselge.

On-line-väitlus jätkub osaliste ristküsitlusega. Marianne Mikkole ja Väino Lindele saavad küsimusi esitada ka väitluse jälgijad, jättes need avakõnede kommentaariumisse.