/nginx/o/2011/03/02/529587t1h08c3.jpg)
Seda, et riigikogu on koht, kus tehakse tööd rahva hüvanguks, ütles minu vanaonu kindralmajor Hans Leesment, kes kuulus riigikogu II ja III koosseisu ja oli Eesti Punase Risti peavalitsuse president aastatel 1919–1940. Eelkõige pidas ta silmas seda, et riigikogu töötab palehigis, et kogu riik õitseks ja rahvas oleks õnnelik, terve ja rahul. See oli Eesti Vabariigi algusaastatel meie arengu mootor ja võti.
Rahvas kindlasti teab vanasõna “kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Püüame edasi minna nii, et meie esiisade visioonid saaksid teoks. Kas riigikogu töötab kogu Eesti, ka Pärnumaa hüvanguks praegugi?
On aasta 2011
Minevikust teame, et eestlased on olnud tublid põlluharijad ja karjakasvatajad, talu omamine ja talunik olla oli auasi. Riigivõim oli maarahva käes ja Eesti oli põlluharijate riik, kes suutis toita oma rahva ja põllumajandussaadusi eksportida.
Võrreldes 1939. aastat praeguse ajaga, peame viis korda vähem lehmi ja nõukogude aja lõpuga on lehmade arv vähenenud 2,5 korda. Üle 300 000 hektari põllumaad on jäetud kasvatama umbrohtu ja võsa. Oleme ostnud välismaalt miljardite kroonide eest toiduaineid, mille tootmiseks olid meil nii kliima kui oskustega inimesed, kuid puudus riiklik tugi ja huvi.
1989. aastal näitasid kõik märgid, et Eesti võib saada vabaks. Suure entusiasmiga hakkas minu isa Ain-Ilmar Leesment taastama Eesti maakarja kasvatajate seltsi. Tema unistus sai teoks 14. oktoobril samal aastal. Meie oma kohalikku piimaveisekarja, Eesti maatõugu tahtsid saada kõik asutajaliikmed. Oma esivanemate talu sai isa tagasi 1993. aastal.
Alustatud maakarja taastamise ja ausse tõstmise töö usaldas isa 1995. aastal minu kätte. Nende 16 aasta jooksul olen näinud nii halbu kui häid aegu, kuid just viimastel aastatel hakkasid väsima isegi kõige tublimad aateinimesed, meie maainimesed, sest elu maal muutub järjest raskemaks.
2008. aasta maksumuudatused, aktsiiside tõstmine, käibemaksu ja riigilõivude suurendamine on meid, maainimesi, pannud väljapääsmatusse olukorda. Paneme siia juurde energia kallinemise ja hindade tõusu pea 6,5 protsenti ja käpuli olemegi.
Väikesed ja keskmised ettevõtted lähevad pankrotti, talupidajad lõpetavad tootmise, hääbub maaelu ja kiratseb elu väikelinnades. Kes ja kus on öelnud, et praegune majandussurutis, kasvavad sotsiaalsed pinged ning valitsuse suutmatus neid asju korraldada on midagi permanentset, millel polegi alternatiive ja millega meie rahvas on suisa kohustatud leppima? Kas me saame ja kas tahame?
Huvitav on, et riik jaksab toetada vaeseid välisriike. Ja seda ajal, kui oma rahvas kannatab ja maaelu hääbub. Meie tulevik on enda kätes!
“Kuni su küla veel elab, elad sina ka …”
Maa, inimesed, keel, kultuur ja toit – need on meie põlisväärtused. Neid tuleb hoida ja luua tingimused arenguks. Ükski riik ei ole jätkusuutlik, kui ei suuda oma rahvast ühendada ega toita.
Arvan, et iga eestimaalane peaks sööma meie oma toitu, see on rahva tervise garantii. Praegu leiame poodidest GMO (geneetiliselt muundatud) toiduõli ja ostamegi, teadmata, mida see meie organismiga teha võib. Või ostame kauneid mürgiseid välismaiseid õunu, viinamarju. Riigi viimane leivatehas, mis tootis E-lisanditeta pagaritooteid, pandi äsja kinni.
Rahvaliidu majanduspoliitika üks lähtekohti on põhimõte, et riigi finantssüsteem ja maksupoliitika peab vastama enamiku elanike huvidele ja vajadustele. Miks ei ole Pärnus enam toiduainetetööstust ja Pärnusse tuleb leiba tootma hoopis Läti firma?
Kas see pole riikluse lühinägelik või tahtlik hävitamine? Me ei saa sellega nõustuda. Eesti elu peab paremaks muutuma igas linnas, vallas ja külas. Ma ei räägi üksnes Pärnust. Missugune on riigi põllumajanduspoliitika? Miks me ei ole suutnud seista selle eest, et kuuludes Euroopa Liitu, saaks meie põllumees toetusi, mida on vaja kohaliku elu arendamiseks?
Praegu lähevad toetused valedesse kätesse, toetatakse konverentsikeskust Tallinnas, aga mitte seal, kus seda on tarvis kõige rohkem. Valede või korruptiivsete riiklike otsuste tagajärjel liigubki maaelu allakäigutreppi mööda.
Rahvaliit on puhastunud. Kui tahate, et teie elu muutub paremaks, valige riigikokku Pärnumaa inimesed, oma valdkonnas kompetentsed ja targad, samal ajal ausad ja tegusad, kes võib-olla ei ole väga sõnaosavad, kuid on oma tegudega midagi head juba korda saatnud. Meie inimesed on uued ja tulvil teotahet. Ikka Eestimaa eest!