Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
/nginx/o/2010/09/24/438090t1he672.jpg)
Eesti majandus on kasvanud juba viis kvartalit järjest ja teeb seda kasvava hooga. Asjata pole Eestit hakatud taas kutsuma Balti tiigriks, sest meie majanduskasv on ELi üks kiiremaid, mis ei põhine aga kunstlikult üles köetud sisetarbimisel, vaid sulaselgel ekspordil.
Kahtlemata peab arvesse võtma, et 2009. aastal tegi Eesti majandus läbi masendavalt suure kukkumise, kuid fakt, et Eestis toodetud kauba tarbimine on välismaal kasvanud, jääb vankumatuks tõsiasjaks.
Eesti – Põhjamaade vabrik
Elektroonika- ja masinatööstus on Eestis valdkond, kuhu EASi ennustuse kohaselt peaks lähiajal veel investeeringuid tulema. Ettevõtted Skandinaaviast, kuid ka mujalt Euroopast ja Venemaalt on taasavastanud Eesti kui soodsa tootmiskoha. See kasvatab eksporti, majandust ja tööhõivet. Eestist on saamas Põhjamaade vabrik, nii nagu Hiinat kutsutakse maailma suurimaks vabrikuks.
Eesti üks peamisi konkurentsieeliseid on praegu madalad tööjõukulud, mis on muutnud allhanketöö tegemise siin jälle tasuvaks. 2009. aastal räägiti päris valjult, et valitsusel tuleb kokkuvarisenud ekspordi taastamiseks kroon devalveerida, kuid seda ei juhtunud. Kroon säilitas oma puutumatuse, selle asemel “devalveeriti” Eesti töövõtja, kes hakkas tegema oma tööd odavamalt ja üldjuhul varasemast rohkem.
Eurostati andmeil vähenes tööjõukulu Eestis 2010. aastal keskmiselt 6,7 protsenti ning see jätkab prognoosi kohaselt vähenemist nii tänavu kui 2012. aastal. ELis oli mullu tööjõukulude vähenemine järsem üksnes Leedus (7,1 protsenti).
Saavutatud ekspordi ja majanduse kasvu eest tuleb teha sügav kummardus Eesti sinikraedele, kes on nõus töötama odavamalt kui kolleegid Põhjamaades, kust tootmist nüüd hoogsalt siia üle kolitakse.
Kuigi valitsuserakonnad kirjutavad ekspordi- ja majanduskasvu ühisrahaga liitumise teeneks, pole see ilmselt päris nii, sest meie suurimaks ekspordipartneriks tõusnud Rootsis kehtib jätkuvalt nende oma kroon. Hiina pole samuti eurotsoonis, ometi tehakse seal oi-kui-palju allhanketööd Euroopa kompaniidele.
Eeskuju Hiina
Hiinast sai veebruaris USA järel maailma suuruselt teine majandus. Eelmisel aastal oli Hiina maailma suurim eksportöör. Tänu kaubandusbilansi suurele ülejäägile on Hiina valitsusel kogunenud raha, mida kulutada peale relvastumise ja kosmoseprogrammi USA ja Euroopa riikide võlakirjade ülesostmisele.
Aga hiinlased ise on vaesed, oluliselt vaesemad kui näiteks eestlased. Hiina SKP ühe elaniku kohta moodustas eelmisel aastal 7400 USA dollarit, Eestis 19 000 dollarit. Majanduse kasvukiirus oli Hiinal mullu maailmas viies.
Võib järeldada, et isegi kui riigi majanduskasv põhineb ekspordil ja tema kaubandusbilanss püsib positiivne, ei taga see tavalisele kodanikule paremat elujärge.
Eesti geograafiline paiknemine rikkamate riikide rajoonis tagab edaspidigi selle, et meie elujärje keskmised näitajad on Hiina ja paljude teiste Aasia maadega võrreldes paremad. Aga olemuslikult on Eesti hiinastumas. Võistleme elektroonikatööstuse allhanketööde pärast ja “saadame“ kõrgemat elujärge taotlevad inimesed välismaale tööle.
Allhange ja lihtsate asjade tegemine ei ole häbiasi, ka Nokia alustas kummikute tegemisest. Kaelavajunud majanduskriisi alguses lohutati, et raskuste kõrval on kätte jõudnud suurepärane hetk uute ja nutikate äride sünniks, mis kokkuvõttes muudavad meie majanduse struktuuri, tõstes esile teadusmahuka ekspordi.
2011. aasta hakul ei saa aga öelda, et majanduskriisi järel oleksid loodetud muutused toimunud. Eestis ei toodeta varasemaga võrreldes kallimat eksportkaupa, vaid märgatavalt odavnenud tööjõu tõttu tehakse seda kriisieelse ajaga võrreldes rohkem. See on tekitanud pettekujutelma, et Eesti majandusel on hakanud väga hästi minema ja nüüd tuleb hinge kinni pidada, et midagi ei muutuks.
Odavale ekspordile orienteeritud riik vajab suures koguses odavat, kuid samal ajal oskustega tööjõudu.
Hiinas on see olemas, meil aga üha vähem. Et Eesti allhankijad suudaksid ka tulevikus konkurentsis püsida, tuleb tööandjatel veenda inimesi odavalt töötama ja/või valitsust tegema uusi maksukärpeid või vedama sisse sobivatele tingimustele vastavat tööjõudu. Näiteks Hiinast.
Hiinas liiguvad välisfirmad odavama tööjõu otsingul jõukamalt rannikualalt vaesema sisemaa poole. Meil pole aga kuskile liikuda.
Hiina valitsus hoiab ekspordivõimekuse säilitamiseks kunstlikult madalal jüaani kurssi dollari suhtes, kuid Eestil pole euro kurssi võimalik muuta. Ainus, mida Eesti saab edaspidigi alandada, on oma tööinimeste väärtus. Küsimus on vaid selles, kas tööinimesed enda jätkuva “devalveerimisega” lepivad.