Onu Mišale Sindist meeldib aina midagi teha

Urmas Hännile
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihail Šorin ja Martin Käremaa, Mihkel Saks, Andre Eda ja Madis Saks poseerivad Sindi seltsimaja juurde rajatud liuväljal.
Mihail Šorin ja Martin Käremaa, Mihkel Saks, Andre Eda ja Madis Saks poseerivad Sindi seltsimaja juurde rajatud liuväljal. Foto: Urmas Luik

Sindi 2010. aasta inimese tiitli pälvinud Mihail Šorin peab omale osaks saanud tunnustusest suuremaks kiituseks seda, et linna noorsugu teda onu Mišana tunneb.

„Kui su tegemistest suuremat välja ei tehta, on reiting palju kõrgem kui nüüd. Hakatakse igal pool kirjutama ja reiting läheb alla,” muigab tasase jutuga mees endale äsja omistatud aunimetusest rääkides.

Ja jätkab tõsiselt: „Aga muidu on uhke tunne küll, kui lapsed hüüavad, et onu Miša ja onu Miša, ning küsivad, kas sel aastal ka liuväli tuleb. See on hea tunne, kui lapsed niimoodi suhtuvad.”

Parim tõestus lausutule on, et aasta inimese tiitli üleandmistseremoonia hakatuses näidati noorukese Caius Vimbergi paari minuti pikkust amatöörfilmi, milles olid jäädvustatud Mihail Šorini tegemised noorte keskel ja intervjuud inimestega, kes Sindi 2010. aasta inimest hästi tunnevad.

Ise polegi spordimees

Ehkki kasvava põlvkonnaga hea läbisaamise peale võiks arvata, et onu Mišal on mitu pedagoogilist kõrgkooli läbitud, pole Mihail Šorinil ühegi kasvatusteadusliku õppeasutuse diplomit.

Kummaline tundub seegi, et ehkki Šorin on kauane spordiklubi Kalju juhatuse liige, Sindi avatud noortekeskuse kabe- ja muude lauamängude ringijuht, liuvälja rajamise vedaja ja uisuplatsi korrashoidja, linna arvukate spordiürituste organisaator ja neil aktiivne osaleja, pole ta kunagi regulaarselt sporti harrastanud. „Ise ma spordimees ei ole, kabet olen rohkem teinud, aga tahaks, et teised teeksid,” tõdeb vestluskaaslane.

Seda juba sellal, kui suuremale osale sintlastest andis tööd ja leiba 1. Detsembri nimeline ketrusvabrik ja Mihail Šorin oli selle kuulsusrikka tööstusettevõtte kehakultuurinõukogu esimees. „Vabrikus sai alatihti tsehhide vahel võistlusi korraldatud, lihtsalt et töölised omavahel võistleksid, ei aetud taga tippsporti ega midagi taolist,” meenutab Mihail Šorin.

Meenutab sedagi aega, mil SoPedKo (sotsiaalpedagoogiline kompleks, toim) raames jagati Sindi neljaks rajooniks ja rahvas võistles, et vähe polnud.

Kuigi nüüd enam nõukogulikke “kõik löövad kaasa” massiüritusi pole, on võimalusi tegelda kehakultuuriga vaata et rohkem kui eales varem. „Nüüd on uus liin, et antakse igasuguseid võimalusi,” iseloomustab Šorin hetkeolukorda.

Noored tahavad teha

Et pakutavast innukalt haaratakse, tõestas Šorini väitel suurepäraselt hiljutine Sindi-Reiu-Sindi suusamatk, mis tõi lumistele radadele kaugelt pealt 100 inimese ja veel rohkem endale antud salalubadusi järgmisel aastal retkel kindlasti osaleda.

Spordiüritustel kaasalööjatest kõneldes märgib onu Miša heameelega noorte agarust. Jutlustada sellisel taustal, et noorsugu on hukas, pole küll põhjust. „Nad elavad teistmoodi kui meie omal ajal, neil on teised mänguvahendid kui meil, aga neil on ka tahtmine midagi teha,” tõdeb Sindi aasta inimeseks tunnistatu. „Kui aru saada, et nad ei ole vanemate peegelpildid, asetub kõik oma kohale.”

Kuri on karjas üksnes siis, kui noored lubavad liidriks trügida sellisel, kes ise ei oska või ei taha midagi teha ega anna kaaslastelegi võimalust midagi ette võtta.

Heale vastatakse heaga

„Mina olen kitsa ala inimene, praegu on teist aastat liuväli, nädalas korra käin noortekeskuses,” räägib onu Miša. „Tahan et lastel oleks võimalus midagi teha. Selleks, et õpetada neile õiget uisutamist või muud, on treenerid, mina ainult organiseerin.”

Ent onu Miša ainult ei korralda, sest ta on veel selle põlvkonna mees, kes viga nähes ei aita seda laita, vaid parandab vea. „Parandasin pargis korvpalliväljaku juures kaks pinki ära, omast ajast ja oma vahenditega, nüüd on seal istujaid küll,” nendib ta. „Mulle meeldib, et ma võin midagi teha, ma ei pea seda tegema.”

Liiati kui südame sunnil talitamine lubab veendunult väita: „Elus on nagu muinasjutuski: kui teed head, vastatakse sulle heaga.”



Sindi linna aasta inimesed

1997 - Saima Piirsalu, Sindi muuseumi juhataja
1998 - Helle Salumäe, Sindi lastepäevakodu muusikakasvataja
1999 - Martin Miilberg, Sindi gümnaasiumi staadionimeister
2000 - Vivian Martens, Sindi lasteaia kauaaegne muusikakasvataja
2001 - Ave Zupsmann (Oja), laulusolist
2002 - Lembit Roosimäe, Sindi gümnaasiumi õpetaja
2003 - Mikk Kasemaa, tõstesportlane
2004 - Rein Vendla, orkestrijuht
2005 - Roland Aron, ajaloolise maja taastaja
2006 - Urmas Mägi, Fein-Elast Estonia OÜ juhataja
2007 - Allar Raja, sõudja
2008 - Ants Jaansoo, korteriühistu esimees
2009 - Juhannes Kask, tõstmistreener
2010 - Mihail Šorin

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles