Reinar Hallik mängib koos iidoliga

Reinar Hallik. Foto: Madis Sinivee

«See on imelik küll: mees ei hüppa ega jookse, aga mängib korvpalli,» lausub 208sentimeetrine mees, kes sellegipoolest nimetati Eesti meistriliiga jõulukuu parimaks mängijaks.

Pärnu Sadama pallur Hallik leiab tihedast ajakavast reporteriga vestlemiseks pooltunni, kui ta saab parasjagu Pärnu spordihalli teisel korrusel laserravi. «Sain karikamängus paugu vastu põlve, mis vajab turgutamist,» selgitab 33aastane sportlane. «Taastusravi käib asja juurde, midagi hullu pole.»

Ometi pole see alati nii enesestmõistetav olnud. Näiteks ei saanud Hallik taastusravi, kui murdis 17aastaselt jalaluu. Pärast seda keskendus varem kõrgelt lennanud Hallik muudele vilumustele. Nüüd paneb ta publiku rõkkama enamasti tabavate kaugvisete ja efektsete söötudega.

Andmed oma elu esimesest pealtpanekust on Hallik kandnud vihikusse, mille asukohast pole tal enam aimugi. «Oh, issand jumal,» ohkab Hallik kukalt kratsides. «Kusjuures ma tean küll, millal see oli, kuid pean meenutama. Arvan, et olin umbes 14.»

Legendid räägivad, et kunagi surus Hallik palli jalge vaheltki pealt. Reinar Hallik

«Legendid räägivad, et kunagi surus Hallik palli jalge vaheltki pealt,» lisab korvpallur seejärel muigamisi ja kinnitab, et see pole pelgalt jutt, vaid «täiesti tõsine värk». Ta täpsustab, et mõistagi juhtusid niisugused vägiteod trennis, mitte mängus.

Eesti koondislane möönab, et paljud korvpallihuvilised ei usu jutte niisugusest Reinar Hallikust. Nagu mees ise märgib, polnud omal ajal jõunumbrite jäädvustamiseks nii palju võimalusi kui praegu.

Kõige rohkem armastab Hallik mängus sööta. «Anda nii-öelda pimesööte,» täpsustab ta. «Salasööte.»

Kuuldes küsimust, millise tiimikaaslase parimat mänguelementi ta enim kadestab, tõmbub mõttesse vajuva Halliku nägu kavalalt muigele. Korvpallur annab näpuga viibutades märku, et otsemaid tuleb vastus, kuid teeb 23 sekundit hiljem ettepaneku naasta selle küsimuse juurde intervjuu lõpus.

Küll teab Eesti koondislane sekunditki mõtlemata, et tema suurim eeskuju on meeskonnakaaslane Rannar Raap. «Tal ei ole nõrku külgi, ta on ideaalne korvpallur,» põhjendab ta, suunurgad vembukalt üleval. «Hea, kui tiimis on mees, kellest eeskuju võtta.»

Hallik leiab, et üle kaheksa aasta vähem siinilmas elanud mehelt õppimises pole midagi imelikku, kuna noored ongi tublimad ja püüdlikumad. Ajal, kui Raap oli veel laps, olid Halliku iidolid mõistagi toona tegusid teinud mehed. «Eks mul ole olnud Vince Carter ja Dirk Nowitzki,» loetleb korvpallur omale enim mõju avaldanud NBA mängijaid.

Hallik usub, et Pärnu Sadama meeskonnast on suurima potentsiaaliga Karl-Martin Kask, kes noorusest tingitud ebakindluse tõttu pole jõudnud ehk kogu arenguvaru ellu viia. «Füüsiliste eelduste poolest on ta Eestis üks andekamaid. Eestis. Pane see suurte tähtedega,» seletab ta ja tõdeb, et heal tasemel mängijaks saamine sõltub ennekõike 21aastasest korvpallurist endast.

Hallikust juttu tehes võetakse alalõpmata teemaks tema jäätiselembus. Mehe enda mäletamist mööda sai see alguse kunagi Rakvere päevil.

«Käisime Balti liiga mängul ja tegime Iklas peatuse. See oli hooaja lõpu poole, kui ilmad juba soojad,» meenutab Hallik. «Tõtt-öelda oli päris palav. Võtsin tanklast kolm jäätist: võistkonnakaaslastele Allan Ehtele ja Janis Vahterile ja endale. Andres (Rakvere Tarva peatreener Andres Sõber, L. H.) nägi, et tulin, kolm jäätist näpus. Pärast mingit mängu, kui ma just kõige paremini ei esinenud, ütles ta ajakirjanikele, et võib-olla viskaksin mõne palli sissegi, kui vähem jäätist sööksin.»

Jäätiselimpsimine on vaid üks paljudest naljadest, millele Hallikut usutlevad ajakirjanikud tihti vestluse tüürivad. «Eks ma ole selles ise natuke süüdi,» tunnistab sportlane. «Ei meeldi mulle need tõsised intervjuud, kus räägitakse tülpinud näoga.»

Nii usub Hallik, et huumor ei aita teda üksnes korvpallis, vaid elus üldse. «Olen olnud kuus–seitse aastat välismaal ja näinud vahet eestlaste ja teiste Euroopa inimeste vahel,» arutleb ta. «Eesti inimene ongi enamasti endasse tõmbunud ja vaikne. Olin ise samasugune, kuid mu ellusuhtumine on muutunud: olen õppinud tundma rõõmu pisikestest asjadest.»

2000. aastal Hotronicus Eesti meistriliiga debüüdi teinud Hallik on vahetanud klubi 21 korda, olles nii elanud vaata et kõikjal Eestis ja kuues välisriigis. «Võib-olla seepärast, et mulle ei meeldi kaua ühes kohas olla, tahaks midagi uut ja huvitavat,» põhjendab ta. «Välismaalt olen pidanud vahel poole hooaja pealt tagasi tulema, sest pole olnud mõtet seal istuda, kui ei ole suutnud end tõestada.»

Ehkki sügisest mängib Hallik korvpalli Pärnus ja sünnilinnas Narvas elavad siiani tema vanemad ja vanaema, peab ta oma koduks pealinna. «Elukoht on seal,» avaldab korvpallur lihtsa põhjuse.

Et Pärnu Sadama peatreener Heiko Rannula on tema ammune sõber ja Eesti korvpalliringkond väike, on Hallik suvepealinnas kenasti kohanenud. «Mis siin kohaneda, olen ju Eestis: Tallinna on 130 kilomeetrit,» märgib ta.

Kuid millise tiimikaaslase oskust Hallik ikkagi kadestab? «Mõtlen, mida ajakirjanduses sobiks rääkida ... Tahaks kedagi kiusata,» muutub sportlane uuesti riuklikuks ja võtab kõne ebajumal Raabile.

«Ütle mõni oma oskus, mida ma endale tahaksin,» pärib Hallik.

«Kiireid jalgu?» nimetab Raap.

«Neid ma võiks ju kõigilt meie meeskonnast tahta,» lükkab Hallik pakkumise tagasi.

«Maadleja keha?»

«Ma ei hakka ju kellegagi maadlema.»

Niisamuti ei sobi Hallikule sõbra pakutud rätikute ja pudelite ulatamise anne. «Raap on mu iidol ikkagi mängumehena,» põhjendab Pärnu Sadama kapten.

«Oleneb, mis kontekstis sa öelda tahad,» soovitab Hallikule laserravi tegev proua ühtäkki.

«Ikka naljaga,» lausub Hallik, kuid tõdeb hetk hiljem, et noortele ei saa nalja teha. «Solvuvad.»

Lõpuks otsustabki sportlane jääda tõsiseks ja ütleb ausalt, et ihkab enim Kase hüppevõimet.