Noored valutavad südant Eesti Vabariigi eetika pärast

Jaanika Sillati foto pälvis eriauhinna. Foto: Repro

Pärnu Noorte vabaajakeskuses toimunud essee- ja fotokonkursi “Minu eetiline Eesti Vabariik” parimad on selgunud.

Eesti Vabariigi 93. aastapäeva puhul toimunud konkursile laekunud esseesid hinnati kahes vanusegrupis. Noorema vanusegrupi parim oli Deborah Kuusiku essee, vanemas vanusegrupis pälvis auhinna 19aastane Siim Õunap.

Fotokonkursi esikoha pälvis võistlustöö “Ebaeetiline – Eesti omal mullal lebotav vetsupotikene” ja selle sai varemgi Pärnu linnas fotokonkurssidel auhindu noppinud noorfotograaf Grete Raspen Masing.

Fotokonkursi eriauhinna sai fotograaf Jaanika Sillat. Publiku lemmikuks osutus Alari Kokki foto pealkirjaga “…või õnn”. Sama autori teine fototöö pälvis žüriilt teise koha preemia foto “…moraal…”  eest.

Noorte vabaajakeskuse juhataja Annely Reile sõnade järgi saabus töid oodatust vähem, kuid nende tasemega jäädi rahule. “Nii nagu esseed, olid noorte fototöödki erinevad ja teemale läheneti väga omapäraselt,” lisas ta.

Noored tõid esseedes ühiskonna kitsaskohtadena välja poliitilise eetika madaluse ja keskkonda kahjustava ebaeetilise käitumise. “Samal ajal oli noorte töödes positiivset hoiakut ja kiindumust Eesti vastu,” iseloomustas Reile.

Ühes essee- ja fotokonkursi “Minu eetiline Eesti Vabariik” tulemuste väljakuulutamisega toimusid Pärnu Noorte vabaajakeskuses samanimelised mõttetalgud.

Noored arutlesid koos filosoof Mats Volbergiga, mis on eetika, kas Eesti valitsus ja poliitika on eetilised, ja püüdsid vastus leida sellele, kas eetikat peaks koolis õpetama ja kui õpetada, siis kuidas.
 

Minu eetiline Eesti Vabariik
Siim Õunap

Aastasadu on Eesti-Liivi territoorium olnud võõrvallutajate käes, kes kõik on endast maha jätnud loendamatul hulgal märke. Nüüd, kui eestlastel on oma riik ja territoorium, otsitakse neid märke näpuotsaga taga. Märke oma kultuurist ja ajaloost püütakse nagu lindu, keda on alati näha, aga keda kunagi kätte ei saa.

Eks meil kõigil ole soov teada rohkem oma sugupuust ja esivanemate minevikust. Millised nad olid? Kus nad elasid? Kõige raskem on vastata küsimusele, millele hakkavad vastust nõudma ka meie järeltulevad põlvkonnad: kuidas nad elasid?

Eesti on olnud osa Vene tsaaririigist, Rootsist ja isegi NSVList. Kõiki neid on valitsetud erinevate põhimõtete ja eetikareeglite järgi. Uurides veidi ajalugu ja Eesti talupoegade suhtumist võõrvõimudesse, on märgata olulist erinevust valitsejate vahel. Sageli mäletatakse Rootsi võimu kui talupoegade kuldajastut, aga NSVLi võimu kui nuhtlust rahvale.

Nende nii grandioosne erinevus tuleneb antud hetke liidritest ja nende moraalsest kasvatusest. Mida rohkem vabadust ja võimalusi sai rahvas, seda helgemini seda aega mäletatakse. Seega võib järeldada, et rahva heaolu sõltus väga suuresti juhtide heatahtlikkusest ja nende eetilisusest.

Sajandeid hiljem juhtus midagi, mida meie esivanemad oodata ei osanud. Eesti sai vabaks. Jah, maailmakaardile tekkis uus riik, mida tuntakse Eesti Vabariigi nime all. Hoolimata uuest ajastust ja oma riigist, pole muutunud asjaolu, et ka meie heaolu sõltub veel suuresti meie armsa maalapi valitsejatest. Kui lähtuda põhiseadusest, ja rahvas on kõrgeima võimu esindaja, kas siis saab süüdistada meie sõnaosavaid poliitikuid?

Erakondi on erinevaid vastavalt nende eesmärkidele. Osa neist paneb rõhku majandusele, teised sotsiaalpoliitikale, aga kolmandate eesmärk on päästa loodus. Et sotsiaalpoliitika lähtub eeldatavasti eelkõige kulutuste suurendamisest inimeste heaolule ja turvalisusele, peaks see olema justkui kõige eetilisem valik, aga kust tulevad toetused, kui majandus on halb või pole metsa, mida välja viia.

Ei ole õigeid ega valesid otsuseid. Ei ole olemas erakonda, kelle eesmärk oleks rahvast kiusata. Sellest järeldub tõde, et meie valikutest ei sõltu nii palju, kui esmalt arvata võib. Valitsus ja riigijuhid tahavad kodanikele alati parimat, hoolimata oma koosseisust.

Meie heaolu hakkab praegusel heaoluajastul üha vähem sõltuma riigist, selle eetilisusest ja riigi juhtidest. Selle kõrval hakkab silma paistma uus asjaolu, millele varem nii suurt tähelepanu ei pööratud - meid ümbritsev keskkond.

Selle all ei pea ma silmas üksnes uhkeid maju ja kalleid maastureid, vaid ka kõige pisemaid asju, näiteks sõprade olemasolu, abivalmidust, lahkust ja vastutulelikkust. Kõik see määrab tuleviku meie laste ja lastelaste jaoks.  

Kõige parem viis selle jälgimiseks on käia ringi ja panna tähele, kas sulle tullakse appi, kui kott läheb katki või rahakott kukkus taskust maha.

Loomulikult ei tohi unustada seda kõige tähtsamat - iseennast. Kõik algab enda jälgimise ja muutmisega. Nende punktide ignoreerimisel pole kogu eelnev tähtis ja Eesti oli, on ja jääb selliseks, nagu ta on olnud, aga nende rakendamisel muutub maailm me ümber, rajades tee läbi tammede allee Eesti Vabariiki, millele eetilisemat meie planeedil ei leiduks. Sellist Eestit me tahtsime.