Kaos. Pimedas, tihket tossu tulvil ruumis vilksatavad viirastuslikud kogud. Joobes inimeste hõiked läbisegi turvatöötajate valjuhäälsete korraldustega. Hüsteeriline naer ja kellegi viimased hingetõmbed sumbumas tasapisi maad võtvasse pahaendelisse vaikusse.
Selline atmosfäär võiks valitseda kesk pidu tuld võtnud ööklubis.
Valitseski. Mängult. Esmaspäeva pärastlõunal Pärnus Strandi hotelli diskoteegis Str&. Moodustades nõndaviisi karjuva kontrasti seal vaid mõni minut varem toimunud prallega, mis millegi poolest ei erinenud nädalavahetusele iseloomulikust pummelungist. Muusika mürtsus, kümmekond naist keerutas värviliste proþektorite valgusvihkudes jalga, ülejäänud pidulised istusid laudade ümber või naaldusid baariletile. Kokku umbkaudu 100 inimest.
Disko ja kahjutuli
Hävingu algust kuulutas rahva sekka tormanud ilmselgelt ähmis letitöötaja, kes muusikast üle karjudes ja kätega vehkides püüdis kõrgendatud meeleolus inimestele selgeks teha, et klubi põleb.
Ega talle esiti tähelepanu pööratud. Hoopis veenvamalt edastas sünge sõnumi kirbe suitsupilv, mis meeter haaval üha kiiremas tempos edasi rulludes ruumi enda alla mattis. Enamik pidutsejatest ei vajanudki turvameeste juhendamist, vaid trügis omal initsiatiivil välja – kes viiendalt korruselt alla viivat keerdtreppi pidi, kes katuse kaudu, kes evakuatsioonitrepist.
Aga nagu ikka leidus teisitimõtlejaid: kuraasi ja vägijooke täis noormees, kes pärast diskori pagemist ise pulti ronis ning kõigile lahkelt soovilugusid lubas. Nokastunud daamid, kes keeldusid lahkumast, kuna piletiraha sai ju makstud. Paar hüsteerilist tüdrukut, kel õnnestus turvamehest mööda rabelda ja saali tagasi joosta. Nagu ühel vägilase mõõtu mehel, kes veel kümme minutit pärast tulekahju avastamist lämmatavat tossu trotsides agressiivselt ringi trampis.
Võikad leiud
Samal ajal kihutasid kell 14.10 häirekeskuse kaudu väljakutse saanud Pärnu, Pärnu-Jaagupi ja Häädemeeste päästekomando juba ööklubi poole. Kell 14.19 paotus ööklubi uks ja üks suitsusukeldujaist pistis oma kiivriga kaetud peanupu mitte just ülearu piltlikult öeldes tulle. Tema järel sisenes diskoteeki veel kaks päästjat. Hoides end võimalikult põranda ligi, kus kuumus väiksem ja toss hõredam, kadusid nad hapnikumaskide kahinal, taskulampide valguskiirtega pimedust kombates piimjasse tossu. Kannatanuid otsima. Ning kes otsib, see pahatihti ka leiab.
Ükshaaval tuli päästjatel kanderaamil trepist alla toimetada rohkem või vähem elutuid kehi. Neid toodi välja nii köögist kui tualettruumist, põrandalt, ümberpaisatud laudade ja toolide vahelt. Ühena viimastest, ajal, kui päästjate hapnikumaskide hoiatav vilin oli juba mõnda aega märku andnud lõppevast hapnikuvarust, saadi isehakanud diskorgi puldi küljest kätte. Tema laul oli selleks ajaks ilmselt lauldud.
Kell 14.44 edastati läbi raadiosaatjate ragina, et ühtki kannatanut enam klubis pole. Selleks ajaks olid päästjad vinnanud viiendale korrusele voolikud ja muu tulega võitlemiseks sobiva inventari. Kärmelt leiti tulekolded ja tehti need kahjutuks. Kell 14.48 kuulutati õppus lõppenuks.
Ootaja aeg on pikk
Käes oli aeg teha kokkuvõtted-järeldused, milleta seesugustest aktsioonidest on vähe tolku. “Ausalt öeldes mul ei olegi ilusaid sõnu,” nentis õppuste üldjuht Rivo Laanemaa skeptiliselt. Ehkki inimesed saadi majast välja ja kannatanudki leiti üles, ei kulgenud kõik nii, nagu oleks võinud.
“Esiteks tundus, et jube kaua pidid ootama,” märkis teadvusetuna köögis lamanud ja esimesele otsimisbrigaadile märkamata jäänud Jaanika. “Teiseks, kui päästjad lõpuks mu avastasid, üritasid nad meeleheitlikult mu jalaluid murda, kui nad mitu korda hooga rammisid ust, mille vastas mu jalad olid,” rääkis ta. Ometi pidi naine nentima, et päästmine iseenesest oli tore. “Tundsin, et olin kindlates kätes,” ütles ta naeratades.
Päästetööde käigus sai vigastada ka tualettruumi maha langenud mees. “Sain kõigepealt kossiga vastu molli, siis astuti käe peale,” kurtis ta. Temagi tunnistas, et läks “kohutavalt kaua” aega, enne kui ta leiti. Samuti ei olnud ta päris rahul sellega, et päästjatel kippus tema välja vinnamiseks rammu nappima. “Kui põhikooli lapsed saavad tasuta piima, siis päästjatele võiks olla igal hommikul ports putru,” sõnas ta. Ent lõppkokkuvõttes tegi temagi päästjate ees sügava kummarduse.
Madal hind
Erinevalt päästetutest leidis pilti laiemalt vaadanud päästetöö juht Aleksandr Frischer, et kõik sujus väga hästi ja mehed olid endale pandud ülesannete kõrgusel. “Tööde jaotus, et ühed otsivad ja teised transpordivad, toimis,” kinnitas ta.
Strandi tuleohutuse eest vastutaval haldusjuhil Roman Uibolgi polnud põhjust liialt kriitiline olla. “Õppus oli väga reaalne ja nendesse pisivigadesse, mis välja tulid, peab positiivselt suhtuma,” ütles ta.
Mis ööklubi töötajatesse puutub, siis nemad tegutsesid Uibo hinnangul üldjoontes eeskujulikult. “Ehk oleks võinud natukene kauem aidata turvatöötajatel inimesi evakueerida,” märkis ta. Samuti ei olnud Uibol etteheiteid G4Si turvatöötajatele, kes tema arvates võinuks, tõsi küll, veidi resoluutsemalt tegutseda.
Lääne-Eesti päästekeskuse pressiesindaja Viktor Saaremetsa arvamust mööda sündis õppusest kokkuvõttes ühtviisi kasu nii päästetöötajatele kui ööklubi personalile. “Ega saa ju eriti harjutada selliste tulekahjude lahendamist, reaalselt meil selliseid õnnetusi juhtunud pole,” sõnas ta.
Liiati on Pärnus varem küll haiglas, hotellis, teatris, veekeskuses ja koolides tuletõrjeõppusi tehtud, ent mitte kordagi ööklubis, kus oht vaat et kõige suurem, arvestades inimeste arvu, ärajoodud alkoholikoguseid ja kõiksuguseid tulele kergesti “seeditavaid” vaipu, kardinaid ja kulinaid, mida lõbustusasutused täis kuhjatud on.
Saaremetsaga sama meelt oli Uibo, kelle sõnutsi on õppustega kaasnevad sekeldused madal hind maksta, et inimelud oleksid edaspidi veel paremini kaitstud kui praegu.