Eestis räägitakse palju ülikoolide ühinemisest lähiaastatel, samuti kõrghariduse paratamatust rahvusvahelistumisest. Palju vähem on juttu kõrghariduse regionaalsest kättesaadavusest.
Krista Tuulik: Miks on Eesti eri paikades vaja kõrgkoole?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aastatel on regiooniti kõrghariduse kättesaadavus püsinud riigis üsna stabiilsena. Mõni kõrgkool on oma uksed lõplikult sulgenud, mõni, vastupidi, avanud. Arvestades regionaalse arengu vajadusi anda noortele võimalus jääda õppima, elama ja tööle oma kodumaakonda, on oluline, et tulevikus need väljavaated ei väheneks.
Lennart Meri on öelnud: “Peame hoolitsema, et Eesti rahvas püsiks. Peame kaitsma oma keelt. Peame kõik endast oleneva tegema, et oleksime tugevasti juurdunud Euroopas. Ja need eesmärgid peavad olema tasakaalus. Meie hulgas on neid, kes tahaksid olla eurooplased, olemata eestlased. Kahetsusväärselt leidub neidki, kes tahaksid olla eestlased, olemata eurooplased. Esimesed neavad meid silmitusse tulevikku; ja teised neavad meid oludesse, millel ei saagi olla tulevikku.”
Mainori ligemale 3000 tudengist ligi pool õpib väljaspool Tallinna, kokku 11 linnas. Mina usun, et regionaalne kõrgharidus on Eestis vajalik ja majanduslikult võimalik.
Elu peab olema jätkusuutlik nii Võrus, saartel kui Narvas. Intellektuaalset kapitali peab haritud inimestega suurendama kõikjal Eestis. Haritud töötajad panevad aluse regiooni arengule, võimaldades nii ettevõtlust ja ettevõtlikkust Eesti eri paikades. Mida muud see regionaalne areng ikka on.
Erakõrgharidusest kõneldes kohtab aeg-ajalt seisukohti, et see on riiklikust kuidagi viletsam.
Kui nüüd korraks laskuda eralasteaia ja -kooli tasandile, tahavad kõik lapsevanemad, et nende lapsed saaksid samasugust personaalset kohtlemist ja head õpet riiklikuski institutsioonis.
Seega ei maksa karta erakõrgharidust, mis oma sisus on andnud Eesti kõrgharidussüsteemile palju juurde, sest just paljudest erakõrgkoolide lõpetajatest on saanud meie ühiskonnas olulisel positsioonil ja hästi hakkama saavad inimesed. Kahtlemata on see kvaliteedi märk.
Mujalgi Euroopas ja maailmas on erakõrgharidusel kindel, välja kujunenud ja arvestatav koht. Seetõttu väärib erakõrgharidus Eestiski riiklikuga võrdset kohtlemist. Erakool on rohkem sõltuv olukorrast tööjõuturul, avalikust arvamusest, kuid see ei tähenda, et erakool oleks kehvem. Oleme konkurendid. Targad konkurendid õpivad üksteiselt.
Mina pean vajalikuks, et hariduse rahastamise otsustamisel antaks senisest rohkem õigusi õppurile endale ja tema tulevastele tööandjatele. Usun, et see toetab nii kõrghariduse kui maaelu regionaalset säilimist, sest võimalus kodu lähedal õppida ja hiljem töötada annabki meie küladele elu.
Me ju soovime, et meie külad elaksid. Ja soovime, et külad ei koosneks linnas läbipõlenud inimestest, vaid nendest, kelle koht on seal sünnipäraselt, kellele see küla on oma, mida hoida ja arendada. Tarkade otsuste ja väiksema isekusega anname noortele võimaluse jääda kõrgharidust omandama kodumaakonda, et elu saaks minna edasi kogu Eestis. Meie julgeme olla regionaalse kõrghariduse teenäitajad. Kes seda tähtsaks peavad, leiavad üles tee meie juurde.