Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
/nginx/o/2017/02/03/6307007t1h6ba4.jpg)
Ajal, mil vanema põlvkonna esindajad otsivad taga oma tööraamatut, on noorematel paslik meelde tuletada mõningaid asju ja nähtusi, mis nõukogude ajal olid osa argipäevast, ent Eesti iseseisvuse taastamise järel vajusid (õnneks!) unustuse hõlma.
Korterijärjekord. Riigi või asutuste ehitatud kortermajadesse said tasuta elama ennekõike töölised, samal ajal kui valgekraed pidid aasta(kümne)id oma järjekorda ootama või maksma kooperatiivkorteri eest (ka seda tuli oodata). Näiteks 1980. aastal maksis kolmetoaline «kooperatiiv» Lasnamäel 12 000 rubla, millest kohe tuli sisse maksta neljandik. Eelisjärjekorda ehk nn punase joone alla pääsesid need, kel oli pereliikme kohta vähem kui kolm ruutmeetrit põrandapinda. Kortereid sai ka vahetada, kusjuures keerukamatel juhtudel osales skeemis neli-viis leibkonda.