Rita Mändla: Kajakas jätkab. On olnud aegu, kui seda tuli teha, hambad ristis. Aga tantsimist me ei jäta!

FOTO: Urmas Luik

Pärnu esinduskollektiivi Kajakas kunstiline juht Rita Mändla tunnistab, et tants on tema töö ja hobi.

“Ma olen vanaema ka,” lisab ta tagasihoidlikult. Rita on asjalik ja otsekohene vestluspartner, kelle tunnis laterdada-lõkerdada ei julgeks, ometi tekib meie jutu sees hetki, kui ta silmanurgast pisara pühib.

Rahvatantsuansambel Kajakas tähistab täna oma 60. tegevusaastat. Juubelikontserdiks valmistumine kulges pisut kergemini, sest seda tehti koostöös Argentum Voxiga: esinemisnumbrid jagunevad kahe kollektiivi vahel.

Kokku kuulub sel hooajal Kajaka ansamblisse kuus rühma: kaks noorte C-segarühma, A-sega-, D-sega-, põhi- ja naisterühm. Tantsijaid on üle 80 ja pea kõiki neid näeb täna kontserdimaja laval. Mändla lisab, et D-segarühm on varjusurmas, sest osa tantsijaid on olude sunnil läinud välismaale tööle.

Teie piduriided on ilmselt rahvariided. Kui palju teil kapis rahvarõivaid ripub?

Ühed on Hiiumaa Pühalepa rahvarõivad. Mulle meeldivad need. Teised on valged plisseeritud riided, needki on hiidlaste omad. Kuigi öeldakse, et rahvariie on piduriie, panen mina peole minnes midagi muud selga.

Minule on esinemised ja tantsupeod töö ja rahvarõivad paraku tööriided.

Mis on teie lemmiktants?

Mul on neid mitu. “Kalamehe mõrsjat” võime Kajakaga tantsida une pealt. Ilusaid tantse on palju.

Mismoodi tantsujuhi elu välja näeb? Mitu trenni nädalas ja päevas tuleb?

Treeningud kestavad kella 16–22. Minu vabad päevad on reede ja laupäev ja seda juhul, kui pole esinemisi ega laagreid.

Pühapäeviti on mul tunnid Pärnu-Jaagupis sealse naisrahvatantsurühmaga ning Pärnus Kajaka vilistlastega, kes nädalavahetusel tulevad kohale Tallinnast ja Tartust.

Tantsuõpetajaks saadakse tantsides. Millal tundsite, et tants on teie elu ja saatus?

Isa tegeles mul laulmise ja rahvatantsuga ja ema oli nooruses hea akrobaat. Nad tulid Pärnusse Kiviõlist. Väiksena vaatasin telekast tantsu ja seisin muudkui varvaste peal.

Tantsijana alustasin nelja-aastaselt. Ema viis mind tantsu- ja lauluringi, mida juhendas Ellu Lankots. Temalt selle tantsupisiku saingi.

Kajakasse läksin 1970ndatel. Klassiõed kutsusid lehekuulutuse peale mind kaasa. Neist jäin mina ainukesena tantsima. Esmalt neidude- ja hiljem juba naisrühmas.

Kas te olete ka mõne muu ametiga leiba teeninud?

Töötasin sides telegrafistina. See töö meeldis mulle. Muidugi tantsimise kõrval. Naima Ebroki käe all tantsisin vaid pool aastat. Minu õpetaja oli Eevi Kiling.

Tantsutreeningutel meeldis mulle väga õpetajat jälgida. Eevi oli ise väga hea tantsija. Ma ei julgenud siis mõeldagi, et võiksin õpetajatööd teha.

Ühel päeval pakkus ta välja: kes tahaks minna Tallinna rahvaloomingu majja tantsujuhtide kaugõppekooli tantsujuhtimist õppima? Mõtlesin: miks mitte. Peaasi, et tantsida saaks ja rohkem trenni.

Õpetamisest ma mõelda ei osanud. Kohtusin selles koolis väga heade õpetajatega ja nägin seda maailma lähemalt. 1977. aastal alustasin vaikselt Eevi Kilingu kõrval neiduderühma juhendamist. Nii see läks. Tagantjärele pean seda hulljulguseks.

Olete tantsuõpetajana tegutsenud kahe riigikorra ajal. Mis on kõige suuremad erinevused?

Nõukogude aeg oli tantsu mõttes väga hea ja arendav. Tantsuriided ja prooviruumid olid tasuta. Meil oli kohustuslik tantsida rahvaste tantse ja me tegime seda hea meelega. Karaktertantsud on toredad.

Üleminekuajal see kõik aga ammendas ennast. Nüüd tuleb meil projekte kirjutada, raha küsida ja leidlik olla, et odavamat kangast saada.

KETA klubi ruumidest kolisime Pärnu Kunstide majja. Seejärel loodi MTÜ RTA Kajakas, Hansagümnaasiumi egiidi all tegutsedes toimusid tunnid linnas mitmel pool: Hansa- ja Ülejõe gümnaasiumi ning Slaavi põhikooli võimlas.

Õnneks ei pea linna esinduskollektiiv virelema, sest nüüd juba neljandat aastat oleme Pärnumaa kutsehariduskeskuse tiiva all. Riik ja linn toetavad meid piskuga, aga sellest me ära ei elaks. Kirjutame projekte ja finantseerime ka ise.

Olen seda meelt, et Eesti rahvakultuuri säilitamist peab riik ikkagi toetama. Kes siis veel?

Tantsurühmades valitseb meestepõud, kuidas teil?

1970ndate keskel kadus segarühm, sest polnud poisse. 1980. aastal võtsin kätte ja läksin toonasesse 13. kutsekeskkooli. Seal oli palju mehehakatisi nii meie maakonnast kui kaugemalt. Kellelgi eriti usku polnud, aga mina mõtlesin, et kaotada pole midagi.

Kool oli segarühmaga nõus, juhtkond tuli appi ja aitas poisse ära rääkida. Sain kokku kaheksa paari, kellest osa tantsib tänaseni. Pääsesime koolinoorte tantsupeolegi ja seal suutsid Kajaka tüdrukud nad nii ära võluda, et poisid tulid Kajakasse üle, tantsides kahes rühmas korraga.

Olen alati noortele laagreid korraldanud, sest muidu ei saa. Nad vajavad seltsielu. Töö ja lõbu üheskoos.

Nii oli kutsekeskkool aastaid Kajaka tantsijate taimelava. Nüüd on noori kutsekoolist raskem tantsu juurde tuua.

Mul olid aastad, kui poisse oli rohkem kui tüdrukuid. Kunstide majas kasvatasin järelkasvu, sest teisiti see ei tule.

Tüdrukutel on Pärnus tantsu alal palju valikuid, sest on palju tantsukoole, nii tekkis hoopis piigadepõud.

Üldse on nii, et kevadel lähevad koolilõpetajad mujale linnadesse õppima ja mina olen sageli kindel, et sügiseks enam mitut noorterühma kokku ei saa. Aga noored otsivad ja organiseerivad uusi tulijaid ja rühmad ei lagune.

Kes on teie tantsuõpetajad õpilased?

Raivo Erm, Kaie Seger. Ulla Helin alustas rahvatantsuga Kajaka juures.

Nii mõnigi minu õpilane on tulnud muude põnevate tantsustiilide juurest tagasi rahvatantsuga tegelema. See oli ja jääb.

Kui palju aega kulub tantsujooniste uurimisele? Kas teiegi olete mõne tantsu loonud?

Nüüd on uued tantsud videos. Olen vana kooli inimene ja vaatan kirjeldust ikka juurde. Ma tantsin isegi veel. Eesti tantsujuhtide rühmas. Olen sealt saanud väga head repertuaari ja annan selle oma tantsijatele edasi.

Ma ei ole tantsulooja. Pole sellist sädet tulnud. Olen kriitiline, sest olen näinud liiga palju halbu etteasteid. Parem on ette kanda heade tantsuloojate loomingut, kui hakata neid välja mõtlema.

Kriitiline meel ja nõudlikkus on omal kohal, kui see ei muutu tigeduseks.

Eks vahel tule kurjemat häält teha, kui tantsijad hakkavad üle pea kasvama. Samal ajal tuleb noori usaldada, sest siis nad usaldavad sindki. Laagriteski jääb palju omavahele. Üritan mõista, aga vahel ei mõista. Igal juhul tuleb nendega rääkida.

Noorte hulgas oled noor. Tänapäeva noored on julgemad ja avatumad. Poiste-tüdrukute suhted on vabamad kui aastate eest.

Olete lavastanud aastaid kohalikke laste tantsupidusid. Kas treenite praegu suure tantsupeo ootuses?

Noorem rühm, gümnaasiumiealised kindlasti. See on hea põhjus nõudlik olla, sest konkurents on tugev. Mullegi meeldib seal. Naljakas tunne tekib. Kõik see elu ja melu. Väiksemad on kurnatud ja väsinud ning jaksavad õhtul ainult magada.

Kuigi noored saavad seal vihmas ja palavuses kõva mahvi, tunnevad nad pärast viimast kontserti, et esineks veel. See liidab.

Tantsuõpetaja amet pole Eestis kunagi tähendanud kõrget palka, aga kindlasti on teie elu olnud reisirohke ja vaheldusrikas.

Seda kindlasti. Kui piirid avanesid, oli üks reis teise otsas ja kindlasti kodused kannatasid. Nüüd on sõite vähemaks jäänud. Nii palju sai sõidetud, et enam ei tahaks. Nii palju on nähtud.

 Mida tantsimine inimesele annab?

Rõõmu. Energiat. Seltsielu. Noorust. Kui vaatan veterantantsijaid, tuleb mul tunnistada, et nad on hästi säilinud. Paremini kui eakaaslased.

Praegu veel ei tahaks Kajakat jätta. Noored andekad tantsijad tulevad peale, aga proovime koos jätkata.

Mulle on tantsijad alati eluraskustes toeks olnud. Pean silmas kollektiiviga kolimisi, kohalikke intriige. Kajakas jätkab. On olnud aegu, kui seda tuli teha, hambad ristis. Aga tantsimist me ei jäta, seda juba ei näe!



CV

 Sündinud 29. mail 1956 Pärnus.

 1976–1978 omandas Eesti rahvaloomingu majas rahvatantsujuhi kvalifikatsiooni.    

 1970–1982 rahvatantsuansambli Kajakas tantsija.

 Õppinud 1998. aastal Tallinna pedagoogikaülikoolis huvijuhi erialal ja osalenud korduvalt rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuse koolitustel.

 1978–1983 rahvatantsuansambli Kajakas ballettmeistri assistent.

 Alates 1983. aastast Kajaka juhendaja.

 1999. aasta üldtantsupeo D-segarühmade üldjuhi assistent.

 ESTO 2004 valguspeo tantsulavastaja Riias.

 ESTO 2000 lavastaja assistent Torontos.

 Aastatel 1998, 1999, 2000, 2001, 2002, 2003, 2005, 2007, 2009, 2010 Pärnumaa laste rahvatantsupidude lavastaja, üld- ja liigijuht.

 Aastast 2002 Pärnumaa täiskasvanute rahvatantsupidude Pärnu tantsuploki lavastaja-üldjuht.

Tagasi üles