Neljasarveline sikk ja rohelised kanamunad

Peeter Raja vahendab nahaparkimisteenust Poolasse, kus tema väite järgi tehakse paremat ja odavamat parkalitööd kui Eestis. Foto: Ants Liigus

Audrurannas Reinu talus elab neljasarveline sikk. Kahe asemel nelja sarve kandev sikk oleks sensatsioon, kui see imeelukas ei kepsleks siinilmas ringi juba kuuendat aastat. Seevastu rohelisi mune munema hakkav kana on küll meie mail imede ime.

Vähe levinud või lausa haruldasi kodulinnu- ja loomatõuge kasvatav Reinu talu peremees Peeter Raja ostis nelja sarvega siku mullu Tallinna loomaaiast, kus neid olla mitu. Ent loomaaias ei andnud see naljakas isend sarvi kännuseentena pealael kasvatavaid järglasi.

Reinu talus elab nüüd mitu kitsetalle, kel tavapärase kahe sarvekõveriku asemel neli sarve kasvamas: kaks poolkuusirbina tahapoole koolduvat ja kaks ogadena püsti nende vahel. Täpselt nagu isalgi. Ainult et kui talled on valget villa, siis isa on tumedakarvaline.

Eesti keel ja jonnakas eesel

Siinkohal midagi õpetlikku eesti keelest: sikk on isasloom, kits emasloom ja kastreeritud sikk on sokk. Pojad on kitsesoo puhul talled nagu lammastelgi. Ja ütlusel “haiseb nagu sikk” on tõsi taga, sest sikkudel on kombeks oma habemesse kusta.

Vale on arusaam, et nelja sarve kasvatav loom on looduse anomaalia, kiiritada saanud või lähisuguluspaarituse imelik produkt. Reinu talu peremees arvab, et tegu võib olla hoopis kitsesoo geenide sügavikust esile kerkinud arhailise tunnusega.

“Ammustel aegadel, kui kitsede aretamisega tegeldi pealiskaudsemalt või ei peetud sarvede arvu tähtsaks, võis üle kahe sarvega loomi kohata küllap sagedamini kui nüüd,” arvas Peeter, lisades, et tänapäevane aretussuund on kindlalt kahesarvelisusele või lausa nudipäisusele.

“Sarved on loomapidamises tülikad, sest kui sarvik on latris ja tahab sealt välja, peksab ta sarvedega oma kuudi puruks, nii et paranda teist kas või iga päev,” tõi peremees näite kitsesarvede tugevusest, mis kaitseb looma kolpa valu eest nagu kiiver viikingi sõdalast.

Ja Reinu talu neljasarveline sikkki oskavat oma sarvedega hästi ümber käia, mistõttu Peeter ei usu, et neli sarve loomale olelusvõitluses kuidagi kahjuks tulevad. Pigem on kaks püstist lisasarve kultuurtõugudel paaride valiku teel olematuks aretatud just seetõttu, et isaste võitluses kujutavad need pistodana sirged sarved tõsiselt vigastavaid relvi – ei saa ju lubada ühel paremini relvastatud isasel konkurente surnuks puskida.

Seevastu Peeter rõõmustab, et tema sikk on suutnud käima peale panna kitsi, kelle pojad neljasarveliseks kasvavad. “Ilusad ja uhked vaadata,” arvas ta, kinnitades, et sarveküllus ei tee sikku tavalisest kurjemaks ega jonnakamaks.

Peetri sikk elab ühes koplis ja saab hästi läbi hobusega ja eesliga. “Neist kolmest on kõige kangema iseloomuga eesel,” iseloomustas peremees. “Kui see ikka tahab paigal seista, siis seal ta ka seisab.”

Aino Pervikul on rahvaluule ainetel kirjutatud lastenäidendi kahest purdel vastamisi sattunud kitsest, kes teineteisele teed ei andnud ja lõpuks tuldud teed läksid. Sattunuks kitsega vastamisi Peetri eesel, seisnuks see purdel praegugi, olgu kitsel kuipalju sarvi, ning inimestel tulnuks üle oja pääsemiseks uus sillake ehitada.

Kolesteroolivabad munad ja rohelised jalad

Nelja sarvega sikust, kes Peeter Raja arvates pole enamat kui sihipärase aretustöö unarussejätmise tulemus, suuremaks imeks peab Reinu talu peremees kaht kanatõugu, kelle esindajad ta laudas elavad. Mõlemad tõud on just sihikindla aretustöö tulemus.

Üht neist tõugudest nimetas Peeter Poola rohejalgseks kanaks. Ja neil tumepruuni sulestikuga kanadel ongi rohelised jalad, otsekui põeksid linnud rahhiiti või mõnd muud vitamiinivaegusest tingitud haigust. Aga ei põe. “Neil kanadel ongi rohelised jalad,” kinnitas mees.

Imestamisväärsem rohelistest jalgadest on aga hoopis see, et nood tumeda sulestikuga kanad munevad lumivalgeid mune.

Üldiselt on kanatõud löödud lahku: tumedad linnud munevad pruune ja heledad valgeid mune, Poola rohejalgsete puhul on asi teisiti. Nii et kellele meeldivad pruunid kanad, aga kes peavad rohkem valgetest munadest, võivad minna Audruranda Reinu tallu selliseid kanu ostma.

Aga Poola rohejalgsete munadel on veel üks hea omadus: need on peaaegu täiesti kolesteroolivabad, mistõttu Poolas olla see tõug väga hinnatud. “Kolesteroolivabad munad maksavad harilikest rohkem, aga ikkagi eelistavad väga paljud Poolas just neid kanamune,” teadis Peeter. “Kusjuures tegu on usaldusega, et kolesteroolivabu pole asendatud nendega äravahetamiseni sarnaste tavaliste munadega.”

Kuni aretajad pole suutnud kolesteroolivabadele munadele mõnd iseloomulikku märki pookida, on kõige kindlam neid munevad roheliste jalgadega kanad oma majapidamisse soetada. Eriti neil, kel muret oma kolesteroolitasemega.

Aga Reinu talu kanariigi kõige suurem ime vaatab vastu tema lauda ühest tagumisest nurgast. Kana nagu kana ikka. Tuleb aprillis munele, aga kirjade järgi hakkab munema rohelisi mune.

Rohelised kanamunad

“Minu teada on need Eestis ainukesed oma tõu esindajad,” ütles Peeter. Rohelisi mune tal veel ette näidata pole, kuid suureks reedeks, munadepühadeks peaksid talu pesakastidesse ilmuma mururohelised kanamunad.

“Mul pole vaja pühade ajal mune värvima hakatagi,” arutles Peeter. Ja õige see on. Kui su eri tõugu kanad munevad ühesuguse eduga valgeid, tume- ja helepruune ja tagatipuks rohelisigi mune, pole tõesti vaja hakata sibulakoortega jändama või munavärvile raha kulutama.

Kui lisada haned ja pardid, kalkunid ja faasanid, kes ka Reinu õuel ja laudas sibavad ja samuti vahel munevad, saab Peetri pool pühade ajal koksida nii oma loomulikult värvilt kui suuruselt erinevaid keedetud mune.

See lubab püstitada hüpoteesi: äkki on kolesteroolivabad munad ülejäänud valgetest kõvema koorega, mis aitab neid koksides teistest eristada?