Pärast Tallinna tehnikaülikooli teedeinstituudi uuringut Tallinna–Pärnu vahelise raudteeliikluse kohta ning nende tulemuste edastamist majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile, Edelaraudteele on pall kindlalt ministeeriumi ja raudteelaste väljakupoolel.
120kilomeetrise tunnikiirusega pealinna viiv reisirong on väärt eesmärk. Mugav, kiire ja keskkonnasõbralik liikumisviis, millega seondub mitu ”aga”.
Pärnu raudteejaama ebaõnnestunud asukoha ja kehva linnabussiühenduse tõttu oleme kaotanud rongisõiduharjumuse. Isegi kui Tallinnas leitakse, et Pärnu–Tallinna rongiühenduse nüüdisajastamisel on jumet, võib oodata bussifirmade aktiivset vastutegutsemist, sest nemadki on panustanud oma äri arengusse.
Teoreetiliselt oleks Pärnu–Tallinna liinil rongisõitjaid küllalt, aga see eeldab mitme asjaosalise – ministeeriumi, Edelaraudtee, Pärnu linna sihipärast koostööd.
Eesti riik oma rahaga ei tuleks raudteeliikluse edendamisega toime. Vaja on ligipääsu Euroopa rahakirstudele. Kui arvestada, et Euroopa Liidu järgmine rahastamisperiood on 2013–2020, on praegu õige aeg Eestil oma taotlused raudteetaristu ajakohastamise kohta paberile panna ja nende esitamise algust oodata.
Muidugi võib juhtuda, et unistus jääbki unistuseks, kuid sel juhul peab Euroopal olema küll väga argumenteeritud põhjendus taotluse tagasilükkamiseks.
Strateegias ”Eesti 2030+” on raudteeliikluse nüüdisajastamine olemas ja jääb üle tunnustada eelkäijaid, kes Eestit ja Pärnumaadki kitsarööpmelise raudteevõrguga kattes justkui nägid ette, mis üle 100 aasta pärast toimuma hakkab. Võib-olla tekib põhjus rääkida ajakohase raudteeliikluse taassünnist Eestis?