Emakeele ilu ja valu, mõeldes Kristjan Jaak Petersonile

Itaalia lipu värvides “Bar Roberto’s Brunch Pizzeria” paneb Pärnu südalinnas toidukoha reklaami juures kukalt kratsima, leidmata eesti keelset infot baari ja pitsa kohta.

FOTO: Urmas Luik

Värdkeelsete reklaamide ees tõstab käed isegi keeleinspektsioon, sest äriseadustik ei käi ühte jalga keeleseadusega. Nii ripnevadki meie silme ees tihti hämara sisuga sildid, kaotamaks Eesti kui rahvusriigi omapära.

Esmaspäeval, 14. märtsil tähistame riikliku tähtpäevana ja sinimustvalgete lippude lehvides emakeelepäeva. Sel kuupäeval 210 aastat tagasi sündis Riia eesti koguduse kellamehe poeg Kristjan Jaak Peterson, kes maarahva laulikuna vormis luuleridadeks küsimuse “Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?”.

Emakeelepäeva tähistame 1996. aastast, riiklik tähtpäev on 14. märts 1999. aastast.

Paraku lörtsime ise oma emakeelt. Järgnevad näited on Pärnust, selgitusi annab keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk.

Värdkeele levitajad

Põhiseaduse 6. paragrahv ütleb: Eesti riigi keel on eesti keel. Sama väidab keeleseaduse 1. paragrahv ning 23. paragrahv kinnitab, et avalikud sildid, viidad, kuulutused, teadaanded ja reklaam on eestikeelsed, eestikeelne tekst peab olema esikohal ega tohi olla tõlkest halvemini vaadeldav. Mööndus on tehtud vaid rahvusvahelistele kaubamärkidele.

Tegelikkuses on meie ilusast sõnast “kohvik” saanud café, “klubist” club, “ilusalongist” beauty salon, “baarist” bar, “pannkoogist” pancake. Miks?

Kui keeletaju puudub, sirutage käsi “Eesti õigekeelsussõnaraamatu” järele või küsige asjatundjalt. Näiteks selle kohta, kui mitme l-iga kirjutatakse maakeeles “hotell” ja “motell”

“Keeleinspektsioon pöörab eesti keele lörtsimisele tähelepanu, kuid seda on võimalik teha vaid kehtivate seaduste piires,” selgitab Tomusk kui riigikeele kasutamise valvsaim silm.

Aga nagu meie riigis kombeks, jääb üks seadus teisele jalgu. Kui äriühingul on äriregistrisse kantud näiteks nimi Pizza Fashion Café OÜ, on ettevõtjal õigus seda nime näidata.

Tomuski selgituse järgi on keeleinspektsioon sellistel puhkudel nõudnud eestikeelse tegevuskoha nimetuse lisamist (kohvik, baar), kuid võõrkeelset või värdkeelset nime inspektorid keelata ei saa, sest äriseadustiku kohaselt kantakse ärinimi registrisse ladina tähestikus ja muid nõudmisi ärinimele ei esitatagi.

“Oleme viimastel aastatel teinud sadu ettekirjutusi eestikeelse tegevuskoha nimetuse lisamiseks, ingliskeelsetest sõnadest bar, restaurant või hotel saavad eestlased veel aru, kuid näiteks lounge’i või boutique’i tähendus jääb tihtipeale hämaraks,” räägib Tomusk. “Mis võiks olla näiteks Boutique Hotel? Lounge’i kohta on küsitud, kas see on pesumaja. Ettevõtjate eesti keele põlgust ärinime valikul me kahjuks keelata ei saa, saame üksnes nõuda, et eestikeelne ettevõtte liiginimetus oleks lisatud.”

Niisiis, head isu sellistes kohtades nagu Bar Roberto’s Brunch Pizzeria või Rae Café või söögikohas “Pancake & kebab”.

Siinkohal sügav kummardus Kännu kohvikule, Krooni kohvikule, Reldori motellile ja kõigile, kes oma äri ajades teavad, et kaugemaidki külastajaid tõmbab ligi Eesti omapära, keel sealhulgas. Siiralt kahju, et vast avatud Iiri pubi Pärnu vanalinnas kannab Magusa Roosi asemel nime Sweet Rosie.

Sunnisraha 640 eurot

Keeleseaduse nõudele seada esikohale eestikeelne tekst laseb vaikset vilet näiteks majutusteenust pakkuv Konse puhkeküla, mille silmatorkavad reklaamkirjad Riia maantee ja Suur-Jõe tänava ääres pole matsidele mõeldud. Caravan, Camping & Guesthouse ei ole rahvusvaheline kaubamärk, kiituseks ettevõtte omanikule on aga koduleht, millelt saab eestikeelsetki teavet.

“Võõrkeelsete reklaamide puhul nõuame eestikeelse teksti lisamist vähemalt samas mahus võõrkeelsega, kui aga reklaam on registreeritud kaubamärgina, siis seda, et eesti keel oleks esikohal, me nõuda ei saa, sest me ei tohi kahjustada kaubamärgi eristusvõimet,” nendib Tomusk.

Aga keeleinspektorid on paranähtuste suhtes valvel ja ootavad teateid seadusrikkumiste kohta.

Seadusest mööda sammuja õigele rajale juhtimiseks teeb keeleinspektsioon ettevõtjale märgukirja. Kui adressaat sellele tähelepanu ei pööra, järgneb talle ettekirjutus. Korduva ettekirjutusega kaasneb sunnisrahahoiatus, sunnisraha on kuni 640 eurot.

“Vimasena mainitud meede motiveerib ettevõtjaid üldjuhul keeleseaduse nõudeid täitma, kuid kahjuks esineb juhtumeid, kui sunnisrahahoiatus tuleb täitmisele pöörata, eelmisel aastal oli kaks sellist juhtumit,” selgitab Tomusk.

Vigane eksitav tõlge

Pärnu südalinnas jäävad jalgu harkjalad, mis teatavad siia või sinna majja asutatud ilusalongis pakutavatest teenustest silmatorkavalt soome keeles.

Tiheda liiklusega Pika tänava ääres on aga Day Spa Beauty Salon, mis eestikeelse teenuste info on paigutanud nurga varju ja ukseklaasi taha nähtvale kohale sätitud hinnakiri teatab, et siin on kauniks saada ihkajal võimalik saada “lüümfidrenaaz, glükoolhappe peeling, pingmetatsiooni ravi, lymfidrenaaz, kapillaaride elektrikoagulatsioon, raadiosegaduse lifting” ja nii edasi.

Teenindaja lubas, et salong kirjutab teenuste kirja ringi.

Keeleinspektsiooni selgitusel käivad asjad nii, et kui laekub teave, et eesti keel ei ole reklaamis esikohal, järgneb ettekirjutus.

“Ettevõtjad kipuvad vaidlema, et “eesti keel on ju olemas, mis te nurisete”, kuid seadus nõuab, et eesti keel oleks esikohal, mis sest, et ettevõtjad loodavad, et riigikeele peitmisega meelitatakse ligi hulgaliselt välisturiste. Tegelikult on nii, et välisturiste, ka soomlasi, huvitavad ennekõike teenuse hind ja kvaliteet,” selgitab Tomusk.

“Soomlasedki on meile helistanud ja avaldanud imestust, et Eesti ettevõtjate arvates on soome keel Eestis ametlik keel. Nemad ei saa aru, miks meie ettevõtjad oma keelt häbenevad, ja minu kui endise soome keele õpetaja silma riivavad paljud väga vigases soome keeles turiste “meelitavad” reklaamid.”

Kadakaingluse kandjad

Vanavanaema rääkis tihti kadakasakslusest ja sellest, kuidas ennast peeneks preiliks pidaja jäi mõnigi kord jänni samaväärsete peenete kommetega. Inglise-eesti segakeelseid reklaame silmates meenub jutt kadakasakslusest, mis taasiseseisvunud Eestis on kiiresti asendunud kadakainglusega. Keeleameti peadirektor on selle arusamaaga päri.

“Eriti armastavad inglise keelt Eesti väikeettevõtjad, kes loodavad, et ingliskeelne tekst meelitab turiste ligi, aga tegelikult tõmbab turiste just Eesti omapära. Ja eesti keel on paljudele välismaalastele see “eksootiline” nähtus, mida siia kogema tullakse,” tõdeb ta.

Lisades, et kui Tallinn, Pärnu või Kuressaare ei erine millegi poolest Londonist või Brüsselist, minnakse pigem sinna.

“Meie eelis on meie omapära ja mul on kahju, et me kipume seda häbenema,” väidab Tomusk. “Muide, Eestis tegutsevad rahvusvahelised korporatsioonid kasutavad eesti keelt meelsasti ega häbene seda, nad teavad, et asukohariigis tuleb teenuseid pakkuda selle riigi keeles, kuid paljud meie ettevõtjad pole seda mõistnud.”

Kadakainglus peaks saama põetud, nagu lastehaigusena oleme läbi põdenud tuulerõuged või leetrid.

Rohtu saame emakeele väärkasutuse vastu pakkuda me kõik arusaamisega, et igapäevane keelekasutus ja sõnavara väljendavad rahva tervislikku seisundit.

Ehk keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuski sõnadega: terve ja arenev kirjakeel iseloomustab tervet ja arenevat rahvast.



14. märts – emakeelepäev

 Eesti keele ja kultuuri päev, tähistatakse 1996. aastast.

 Selle päeva mõtte algatas Sonda kooliõpetaja ja keelemees Meinhard Laks.

 Riiklik püha, seega lipupäev 1999. aastast.

 Emakeelepäeva kuupäev on ennast maarahva laulikuks nimetanud luuletaja ja rahvusliku kirjamehe Kristjan Jaak Petersoni (14. märts 1801 – 4. august 1822) sünniaastapäev.

 Põhiseaduse preambulis on sõnastatud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade kui eesmärk.

 Keeleseaduse võttis riigikogu vastu 1995. aastal, hiljem on selles tehtud muudatusi.

Andmed: Pärnu Postimees

Tagasi üles