Autist vajab maailma mõistmisel abi

Autistlik laps võib tunde viibida oma maailmas ja tegelda millegagi omaette. (Laps fotol pole teemaga seotud.) Foto: Ants Liigus

Autismi diagnoositakse lastel aina rohkem ning lapsevanemad ja eripedagoogid otsivad uusi võimalusi, kuidas neid omapäraselt käituvaid lapsi valutult koolisüsteemi ja ühiskonda sobitada.

Autism on arenguhäire, mis väljendub mitmel moel. Autismisarnaste psüühikahäirete hulka kuulub Aspergeri sündroom, mis paneb inimese mõistma maailma teistest erinevalt. Kergemaid vorme on diagnoosida raske, sest kummaliselt käituda või oma maailma kaduda võib vahel igaüks. Rasketel juhtudel on autism kombineeritud muude häirete ja vaimse alaarenguga ning inimene ei saa ise elus hakkama.

Eesti autismiühingu kodulehel on välja toodud, et normaalseid, kuid autistlike joontega inimesi esineb 1000 kohta kümme, Aspergeri sündroomi ja atüüpilise autismiga viis ja raskeid autismijuhtumeid üks.

Laps oma maailmas

Autismi iseloomustavad kõige üldisemas plaanis raskused suhtlemises ja maailma mõistmises. Häiret ei saa diagnoosida imikul, küll võib probleeme oletada juba mõneaastasel lapsel, kes ei haaku ega mängi ülejäänud lastega, ei tööta kaasa, ei pruugi alluda korraldustele, kellega kontakti võtta või silmsidet saavutada on keeruline. Samuti on täheldatavad söömis-, une- ja käitumishäired.

Autistidel on tihti vähene huvi ja oskus inimestega suhelda, kuigi osa neist armastab seltskonda. Ühisjooneks on puudulik võime arvestada kaaslaste kehakeelt, tundeid ja arvamusi ning kohandada oma käitumist vastavalt situatsioonile.

Tavakooli ja -lasteaiarühma õpetajad peavad autistliku lapsega keskmisest rohkem vaeva nägema, kuna nad vajavad teistsugust õpetamist ja kindlat, rutiinset päevakava. Neil võib olla raske mõista struktureerimata tekste ja ülesandeid, laps läheb endast välja, kui ta ei saa oma tegevust lõpetada.

“Laps võib õpetajat ja kaaslasi tüüdata ebakohaste repliikide, naeru või kummaliste tegevustega,” selgitas Pärnu õppenõustamiskeskuse eripedagoog Lea Mardik. “Nad võivad korrata ühte küsimust viis korda, reageerida mingile ärritusele karjumisega. Autistlike joontega laps võib väga kinni olla reeglites ja väike kõrvalekaldumine päevakavas paiskab tema päeva täiesti segamini. Lasteaias võib olla suuri probleeme lõunaunega, sest neil on millegipärast väike unevajadus.”

Paljud autistlikud lapsed on silmapaistvalt andekad muusikas, matemaatikas või kunstis, ülihea mäluga, juba kahe-kolmeaastased loevad keerulisi tekste. Nad võivad olla väga huvitunud mõnest kindlast asjast, nagu lennukid, autod, taimed, ja omandada sel alal põhjalikke teadmisi, samal ajal ei suuda keskenduda endale igavale tegevusele, satuvad paanikasse tundmatutes olukordades või sulguvad pikaks ajaks täiesti oma maailma.

“Kui häire õigel ajal avastada ja nende sotsiaalseid oskusi parandada, võivad nad hästi ühiskonnas hakkama saada oma tugevaid külgi rakendades,” andis Mardik vanematele julgust. “Autistlike joontega või Aspergeri sündroomiga inimesi töötab infotehnoloogia valdkonnas, neile võiks sobida andmetöötlus, loominguga tegelemine. Arvatakse, et mõnigi ülikooliprofessor on sisemuses autist.”

Erilised lapsed

Pärnus loodi hiljuti autistlike laste vanemate tugigrupp, kus kord kuus kohtudes jagatakse muresid ja rõõme ning püütakse nii lapsi kui üksteist toetada.

Tugigrupi vedaja lapsevanem Kersti oskab oma praegu 12aastase poja lasteaia-aastatest tagantjärele ohumärke leida. “Näiteks keeldus Rauno õueriiete ja jalanõude vahetamisest: sügisel ostetud kombekaga käis iga päev kevadeni välja,” meenutas ema. “Pesi 15 korda päevas käsi, kuni need katki läksid. Teadsime kogu aeg, et ta on teistmoodi laps, aga ei saanud aru, milles asi.”

Rauno läks siiski tavakooli ja kaks esimest klassi ilutsesid tema tunnistusel ainult viied. Sellepärast ei osanud ema tähelepanu pöörata poja süvenevale vastumeelsusele koolimineku suhtes, kummalistele pea- ja kõhuvaludele. Kõik analüüsid olid korras, probleemide põhjuseks arvati koolistressi. Kuni teise kooliaasta lõpuni, kui järjest süvenev pinge plahvatas ja poiss hakkas kodus raevuhoos asju lõhkuma. Ehmunud vanemad jõudsid lapsega psühhiaatri juurde, kes diagnoosis Aspergeri sündroomi.

“Me ei oleks tohtinud lapse vastumeelsust kooli suhtes tähelepanuta jätta,” ohkas Kersti. “Samal ajal ei tulnud klassijuhatajalt ainsatki kaebust ja ka arstid ei leidnud tema tervises algul ühtegi viga.”

Kui klassikaaslane on “imelik”

Autistliku või Aspergeri sündroomiga lapse õpetamine tavakoolis paneb proovile nii vanemad, õpetajad kui lapse enda. Ühest küljest võib neil olla särav mõistus ja suurepärane mälu, kuid probleeme tekitavad suhtlemisraskused kaaslaste ja õpetajatega, võimetus taluda teatud ärritajaid või mõista mingit tüüpi ülesandeid.

Kersti poeg saab suurepäraselt hakkama eesti keelega, aga jääb hätta teksti mõistmist eeldavate tekstülesannete lahendamisel ja bioloogiaõpiku pikkadest tekstidest olulise väljatoomisel. Nii prindib ema õppematerjale Miksikese veebikeskkonnast ja koostab Raunole valikvastustega üles- andeid. Õppimisel aitab Raunot teksti eelnev lihtsustamine ning abistavad küsimused, mis eeldavad konkreetse info leidmist.

Individuaalse õppekava alusel saab poiss suure osa ajast õppida kodus. Laps soovib Kersti sõnutsi siiski väga kooli minna, kuid kurdab, et teda ei oota seal keegi.

“Klassikaaslased hoiavad temast eemale, peavad lolliks ja imelikuks,” rääkis ema. “Ta ei talu vahetunnimüra, aga koolis pole kohta, kus omaette vaikselt olla. Raunole sobiks suurepäraselt mõne õpilasega klass, kuid koolil pole taolise klassi moodustamise võimalust ja koduõppel jääks ta ilmselt teistest arengus maha.”

“Tihti soovitatakse autistlikule lapsele koduõppele jäämist,” nõustus Mardik. “Mõnel juhul võib see olla lahendus, kuid enamik vajab just suhtlemis- ja toimetulekuoskuste parandamist ning kojujäämine ainult süvendab oma maailma kapseldumist.”

Tartus saavad autistlikud lapsed õppida Herbert Masingu ja Tallinnas Ristiku tänava koolis koos muude erivajadustega lastega. Siiski pole erikool Mardiku sõnutsi alati vajalik. Pärnu laste jaoks on võimalus olemas Vanalinna kooli juures asuvas õpikeskuses, kus erivajaduslikud lapsed õpivad nõustamiskomisjoni soovitusel väikestes rühmades. Rahastusskeemide täpsustumisel ja huviliste olemasolul on kool valmis rühmade arvu suurendama.

“Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi võivad kõik koolid luua kahe kuni nelja õpilasega väikeklasse, kuhu koondada kindlat tüüpi omapära, nagu Aspergeri sündroomi või aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsi,” tõi Mardik näite heast alternatiivist. “Kui häire diagnoositakse juba lasteaias, saaksid vanemad selle põhjal lapsele kooli ja klassi valida. Mida varem last arendama hakata, seda paremad on tulemused ja suuri käitumishäireid ei pruugi välja kujuneda. Tuleb leida tasakaal lapse sotsialiseerimise ja tema eraldumissoovi vahel.”



Autism

 Laps ei otsi kontakti oma lähedaste ja eakaaslastega, võib vältida kehalist kontakti ja silmsidet.

 Laps ei pruugi reageerida kõnele, jättes mulje, justkui ta ei kuuleks. Samal ajal võib ta reageerida mõnele vaiksele helile või häälele.

 Laps eelistab olla oma maailmas, kus ta võib tundide kaupa tegelda millegagi, mis kõrvaltvaatajale tundub mõttetu ja kasutu.

 Esinevad korduvad ja eesmärgita liigutused käte, jalgade või peaga.

 Lapsel puudub eakohane mäng, selle asemel võib ta pikka aega esemeid ritta laduda, rataste liikumist või vee voolamist jälgida.

 Esinevad ühetaolised, lapse vanuse kohta ebatavalised huvid, näiteks eri riikide lippude ja automarkide päheõppimine, lõputu laevade joonistamine.

 Lapse kõne ei arene üldse, taandareneb pärast mõnda aega kestnud eakohast arengut või esineb omapärast keelekasutust.

 Kajakõne: laps kordab sõna-sõnalt talle esitatud küsimust või kuuldud lauset.

 Laps on tundlik ümbruses toimuvate muudatuste suhtes.

 Võime kaasinimeste tunnetest aru saada on puudulik.

Iga tunnus eraldi võetuna ei kinnita autismi olemasolu. Kui enamik väidetest peab lapse puhul paika, pidage nõu spetsialistidega.

Andmed: õppenõustamiskeskus