Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2009. aasta lõpust oleme jäänud hinnatasemele, mida sisuliselt võib pidada lähituleviku Eesti kinnisvaraturu hinnatasemeks.
Kuskilt ei paista põhjust ega võimalust kiireks hinnatõusuks või hüppeliseks tehingute arvu kasvuks.
Eesti majandus on küll masust üsna hästi läbi tulnud, kuid tööpuudus on endiselt suur, palgad suhteliselt madalad isegi suuremates linnades (võrreldes kas või põhjanaabritega) ja pankade laenupoliitika tagasihoidlik nii kinnisvaraprojektide rahastamisel kui eraisikutele laenu andmisel.
Liigume vaikselt, kuid kindlalt stabiilse kinnisvaraturu poole ja kinnisvaral on uus, pikemalt püsiv hind.
Harjugem sellega, et lähiaastatel ei pruugi hinnamuutused olla üle viie kuni kümne protsendi üles- ja allapoole ning tehingute arvu hüppelist kasvu loota oleks põhjendamatu.
See aga ei tähenda, et uut elu- ja äripinda poleks vaja juurde toota.
Loobuda tuleks pigem mõttest, et kolm–neli aastat tagasi soetatud vara väärtus lähiajal samale hinnatasemele tagasi liigub.
Arvan, et tõele oleks aeg näkku vaadata ka eraisikutel, kellel plaanis oma elamistingimusi muuta, selle asemel et unistada ebareaalsetest hindadest oma vana vara müümisel.