Läinud nädalal Audru vallavolikogus langetatud otsus muuta Audru keskkool järk-järgult põhikooliks oli rahaliselt ja õpilaste arvult mõistetav kui paratamatus, ent inimlikult valus. Nii õpilastele, vallaelanikele, vallavolinikele kui -valitsejatele. Ometi ei saa kuidagi nõustuda käredahäälsete väidetega, nagu oleks otsus langetatud kergel käel ja alternatiive kaalumata. Õigupoolest, mis saabki olla muu võimalus kooli ümberkorraldamise kõrval, kui õpilasi ei jätku?
Kui aga vettpidavaid alternatiive juba pakkuda, siis mitte jutu jätkuks, vaid nagu kord ja kohus paberil vormistatuna. Paraku ei oska Eesti inimene ühtki probleemi arutada intriige punumata ja ilmselt oli lõppkokkuvõttes õigus neil, kes arvasid, et parem õudne lõpp kui lõputa õudus.
Audru keskkool pole olnud ainult oma valla lipp, vapimärk ja visiitkaart, vaid ka pioneer Pärnumaal riigikaitseõpetuse võtmisel kooliprogrammi.
Äsja riigikokku tagasi valitud keskerakondlane Kadri Simson kahtles kohtumisel Pärnumaa omavalitsusjuhtidega, ega Eesti hariduselu korraldamisel ole mindud selles suunas, et maakonnakeskusse jääb mõni eliitgümnaasium, ülejäänud aga hakkaksid riigilt vähem toetust saama ehk katsugu ise vaadata, kuidas toime tulevad. Ent võib-olla on probleem siiski õppivate peade vähesuses?
Muidugi on omaette küsimus: mis juhtub siis, kui näiteks mingi aja möödudes tekib koolil vajadus gümnaasiumiosa järele? Meie häda seisnebki selles, et kui midagi suletakse, siis tavaliselt igaveseks ja ümberkorralduste ümberkorraldamine osutub üle jõu käivaks ettevõtmiseks.
Eks sama lugu ole Pärnus Raba ujulaga. Ujujaid vähe, omatulu napilt ja kõik Pärnumaa omavalitsused seisus, kus kuidagi pole võimalik toetussummat suurendada.