/nginx/o/2010/09/27/439581t1hb2b7.jpg)
Ajakirjanikke ei tohi vihastada, saad 100ga tagasi, aga ehk on hinnatav vähemalt mu julgus? Heaks dialoogiks on vaja vigadele viidata ja ka ise peeglisse vaadata. Kõigil. Enamikule miksidele on vastus mu artiklis olemas, aga mõni asi väärib siiski ütlemist.
Pärnu Postimehe peatoimetaja Peeter Raidla ei usu mind mitteteadvat oma mehe kahtlustusega seonduvast.
Olgu nii, kuid siiski ei tohiks tõe pähe levitada ajakirjaniku usku, vaid oluline on see, kuidas asi oli. Seda olen selgitanud ja võin korrata: “Jah, ma ei teadnud.” Vastutust peres juhtuva eest tunnen küll.
Tõhela juhtumi puhul ei olnud tegemist tahtliku reklaamiga ja politsei seda sellena ei võtnud.
Minu tööaja jälgimise kõrval oodanuks teistegi siinkandideerinute töötabeli kajastust.
Oma lühikese kampaania kõrgajal kasutasin selleks osa oma puhkusest ja ülejäänud perioodil enamasti töövälist aega.
Sidusin mõne ürituse oma töökohustustega, milleks on ka raamatukogude külastamine, ja seda printsiipi aktsepteeris maavanemgi.
Nõustun, et avaliku elu tegelane peaks olema laitmatu renomeega, aga miks ei kirjeldatud niisama innukalt ülejäänud kandidaatide renomeeriske?
Peeglisse me omakeskis vaatame. 9. märtsil teatasin piirkonna juhatuses oma tagasiastumisest piirkonna juhi kohalt. On aeg anda teed teistele tegijatele.
Muide, tänuväärne oleks, kui analüüsitaks hoopis seda fenomeni, miks aastate jooksul on kohalik sotsiaaldemokraatide areng ka ammu enne mind alatasa liiva jooksnud ning väärikad pärnakad meie hulgast ära läinud.
Ehk paistab meie kohaliku ajaloo ja aina samade persoonide taustal praegu segane pilt selgem.