Magusaümbriste kogule jäid koduseinad kitsaks

“See kõik ja rohkemgi veel on minu oma,” näitab Ulvi Põhako osa oma šokolaadipaberite ja -karpide kogust. Foto: Mailiis Ollino

Lihula raamatukogu juhatajal Ulvi Põhakol on pesupäev: sooja vee ja lapiga nühib ta õrnalt üle šokolaadipaberite siseküljed, laotab siis “pesu” hoolikalt ühekaupa kuivatuspaberite vahele, et see juba tahenenuna vajutuse alla sirguma panna.

Paberikuhi saab päris kõrge, nende kilepoolel pole enam šokolaadiraasugi, sest vastasel juhul varitseb oht, et need lähevad maade, teemade ja tootjate kaupa kaustadesse sordituna hallitama ja kustutavad sära kollektsionääri silmist.

“Mul on hobi lisatööga,” naerab Ulvi, kes on kirglik šokolaadiümbriste koguja. Kohe sedavõrd, et ta ei mahu oma kollektsiooniga enam koduseinte vahele ja on selle ümber asustanud töökoha tagatuppa. “Siin, raamatukogus, jätkub veel kaustadele ja karpidele pinda, aga ma ei tea, mis saab siis, kui ükskord siit töölt lähen – kodus ruumi ei ole,” nendib ta.