Vilja Savisaar-Toomast: Bussisõitjate õigused Eestis ja Euroopas

Vilja Toomast. Foto: PP

Euroopa Parlament võttis 15. veebruaril vastu raporti, millega kehtestatakse bussisõitjate õigused Euroopa Liidus. See oli viimane transpordiliik, kus veel üldised sõitjate õigused ei kehtinud.

Uued reeglid

Uute reeglite kohaselt, mis jõustuvad 2013. aastal, on bussifirmadel ja -jaamadel kohustus anda informatsiooni enne sõitu ja selle ajal, mis puudutab marsruuti, hinda ja sõitjate õigusi. Samuti on tagatud puudega või piiratud liikumisvõimega isikute õigus saada infot ja abi nii, et neil oleks võrdsed võimalused bussitransporti kasutada. Eeltoodud reeglid hakkavad kehtima kõikidel regulaarliinidel, sõltumata reisi pikkusest. On tervitatav, et nii kehtestatakse võrdsed reeglid kõigile kogu ELis.

See muidugi ei tähenda, et kõik bussijaamad tuleb ümber ehitada ja bussid välja vahetada.

Pigem annab määrus bussifirmadele ja -jaamade haldajatele märku, et edaspidi uusi busse soetades või bussijaamu ehitades-renoveerides tuleb arvestada puuetega ja piiratud liikumisvõimega inimestega.

Uute reeglitega kehtestati ka bussireisi tühistamise, hilinemise või ärajäämise, pagasi kahjustamise või kaotsimineku hüvitised ning bussifirmade ja -jaamade vastutus ja kohustused sellistel juhtudel.

Kuid need reeglid hakkavad kehtima ainult bussiliinidel, mille pikkus on vähemalt 250 kilomeetrit, ja neid on liikmesriigil aega jõustada nelja aasta jooksul alates 2013. aastast. Samuti võib jõustamise aega pikendada nelja aasta võrra, nii et halvimal juhul hakkavad need õigused kehtima alles aastal 2021.

Valitsus bussiga sõitjaist ei hooli

Eestis ületab 250 kilomeetrit ainult mõni, näiteks Tartu–Kuressaare ja Tallinna–Võru liin. Seega jääb enamik Eesti siseliinidest välja sätete alt, mis suurendavad sõitjate õigusi reiside ärajäämisel ja hilinemisel ning puudutavad pagasi kaotsiminekut ja kahjustamist.

Samuti ei hakka enamikul Eesti liinidel kehtima bussifirmade vastutus, kui sõitja saab viga või surma bussiettevõtte süül. Pikematel liinidel on vastavatel juhtudel ette nähtud hüvitise ülemmäär 220 000 eurot sõitja vigastuse või surma korral ja 1200 eurot pagasi kaotamisel või kahjustamisel.

Eelloetletud reeglites lepiti kokku lepitusmenetluse käigus 30. novembril 2010. Algul nõudis Euroopa Parlament, et kõik õigused hakkavad kehtima liinidel, mille pikkus ületab 50 kilomeetrit, ent Euroopa Nõukogu soov oli 500 kilomeetrit.

Kahjuks pidi parlament taganema oma soovist viis korda, samal ajal kui nõukogu andis järele ainult poole võrra. Huvitav on asjaolu, et Eesti valitsuse esindaja toetas 500 kilomeetri nõuet, mis tähendanuks, et Eestis ei oleks eelmainitud õigused kehtima hakanudki.

Kummastav, et valitsus ei soovi tagada Eesti bussisõitjate õigusi ja seisab parema meelega bussifirmade kasumite eest. Ehkki, nagu eelnevalt selgitasin, jätab 250 kilomeetri pikkune marsruut välja valdava osa meil sõitvatest bussidest. See tähendab, et nendel liinidel laiendatud õigused ei kehti.

Kõnealuse määruse puhul on tähtis veel see, et 250kilomeetrine bussiliini pikkus jätab välja kohe kolm liikmesriiki: Malta, Küprose ja Luksemburgi. Samuti jääb kõrvale enamik bussiliine Eestis, Lätis, Leedus, Taanis, Hollandis, Belgias ja Portugalis.

Märkimisväärne on asjaolu, et bussisõitjate õigusi käsitletav määrus on ainuke transpordiliike puudutav määrus, kuhu on sisse kirjutatud force majeure’i klausel, mis annab bussifirmadele senisest suuremad võimalused põhjendada reiside ärajäämist.

On arusaadav, et looduskatastroofi oludes bussid ei sõida. Samal ajal pidid lennufirmad nii Islandi tuhapilve kui jõulude ajal lume pärast ära jäänud reisid kompenseerima.

Toetan igati bussisõitjate õiguste kehtestamist ja järgimist, ent kahjuks ei saanud ma kõnealust raportit parlamendihääletusel toetada, kuna see ei kata kõiki ELi liikmesriike, jätab välja palju bussiliine ja selle jõustamiseks on sätestatud ebanormaalselt pikk periood – kuni kaheksa aastat.