Asso Kommer vanglast, sõjast ja Tootsidest

Kommer on pealtnäha malbe loomuga, kuid oma erakordse elukogemuse tõttu oskab ta kõige keerulisemates olukordadeski hakkama saada. Foto: Mailiis Ollino

Pärnakas Asso Kommeri olemus ja minevik tunduvad esmapilgul pärit kahest eri maailmast. 50aastane Kommer on vaikne ja mõtlik, lühikese jutuga. Pealtnäha tavaline Eesti mees. Kuid tal on veider ja tormiline möödanik, kus üks müsteerium ajab teist taga.

Praegu töötab Kommer skaudijuhi, Viira Kodu erivajadustega noorte juhendaja ja taksojuhina. Ometi oli ta Eesti Vabariigi ajaloo kõige suurema sisekonflikti peaosaline ja on istunud raskete kuritegude eest vangiski.

Raske ette kujutada, et tasase loomuga Kommer oli kunagi nõnda kurikuulus, et tema kohtuistungist kujunes üks Eesti ajaloo turvatumaid. Ta viidi istungile kiivris ja kuulivestis, politsei eriüksus valvas kogu kohtuhoonet.

Peeti võimalikuks lausa seda, et Kommerit tahetakse tappa, sest ta teadis väga palju delikaatseid asju tol ajal võimul olnud inimeste kohta.

Inimröövi süüdistus ei tulnud üllatusena, sest esialgu esitati mulle kaante vahel palju rasvaseimaidki süüdistusi.

Kogu segadus algas 1993. aastal, kui Kommer lõi vastuolulise jäägrikompanii. Meedia on tituleerinud selle seltskonna kord mässumeelseteks pättideks, kord patriootideks. Fakt on, et kompanii ja riigiametnike sõneluste tõttu seisid lõpuks Eesti mehed vastamisi ja sihtisid üksteist püssidega.

Vahet pole, kui palju keegi seda ajalooperioodi uurib, kirjutab juhtunu kohta raamatuid või väntab dokumentaalfilme, pole võimalik lõplikku tõde määrata.

“Asju, millest rääkinud olen, ei viitsi eriti üle korrata,” ütleb Kommer enne intervjuud.

Siinkirjutaja ei küsi seega, kes tulistas esimesena, Pikaro või Kommer. Vastus oleneb vastajast. See on juba aastakümneid nii olnud.

Teenisite Nõukogude Liidu sõjaväes, sõdides Afganistanis. Mida see noorele kogenematule Asso Kommerile tähendas?

Olin seal soomukijuht. Saadeti sõjaväkke ja tegin, mida kästi. Ei osanudki midagi tunda. Esialgu ma ei teadnudki, et pean Afganistani minema. Segane aeg oli, ei teadnud maailmas toimuvast midagi. Sel ajal läksid peaaegu kõik sõjaväkke.

Seda olen küll öelnud, et nõukogude ajal üles kasvanuna olin saanud vaid põgusalt informatsiooni maailmas juhtuva kohta tollastest õpikutest või Ameerika Häälest. Afganistanis nägin oma silmaga, mis tegelikult toimus.

Riikides nagu Iraak või Afganistan on olnud lühikese aja jooksul mitu sõda. Tundub, et midagi ei muutu. Kas meie poisid hukuvad missioonil põhjuseta?

Au ja kiitus, et nad seal käivad. See, et nad seda teevad, on meie enda kindlus. Siiski laiemas mõttes on muude kultuuride sunniviisiline muutmine ette ebaõnnestunud üritus. Eeldan, et suurriikidel on mingid huvid mängus. Headusest sõtta ei minda.

Mis teile praegu julgeolekuvaldkonnas kõige enam muret valmistab?

Näiteks Ukrainale hoian kõvasti pöialt, et nad omadega mäele saaksid. Kardan, et rahvusvahelistele lepingutele eriti kindel olla ei saa.

Kas te ei usu NATOsse?

Ühtpidi usun, aga leian, et suurtel on alati suuremad huvid. Ise pead tegija olema – see on kõige tähtsam.

Kas peaksime Venemaad rohkem kartma?

Muidugi tuleb temaga arvestada. Kui liiga palju kardad, siis koer hammustab. Võib-olla koer ei kipu kallale, kui küllalt jämeda kaikaga ringi käia.

Sattusite väkke täpselt enne aega, kui Nõukogude Liidu lagunemise esimesed märgid hakkasid ilmnema. Kuidas ja millal te neid märke nägite?

Õhkõrna vabaduse vinet oli juba enne sõjaväkke minekut paista. Tundus, et mingisugune kardin hakkab kerkima. Mind huvitas väga ajalugu: käisin koolivaheaegadel arheoloogilistel kaevamistel.

Taipasin 1980ndate keskel, et järsku lubati mul uurida, mis toimus Pärnus enne teist maailmasõda. Mäletan hästi, kuidas kraapisin sõpradega Rüütli tänava sildid värvikihi alt välja. Sellist ajaloouurimist varem ei lubatud.

Kui 1980ndate keskel ei rääkinud vabadusest eriti keegi, siis juba 1987. aastal avaldasin Hirvepargis meelt.

1990. aastate algul jõudsite Pärnu volikokku kogemata. Rääkige, kuidas see juhtus.

Sel ajal levis liikumine Genf-49, millega austati Genfi 1949. aasta konventsiooni, mis ütleb, et okupeeritud riigi kodanikke ei tohi okupeeriva riigi sõjaväkke värvata. Liikumine nägi ette, et Eesti poisid ei peaks teenima Nõukogude armees.

Mina mõistagi kuulusin sellesse ühendusse. Kuigi aeg oli selline, et Pärnus ilmus veel Pärnu Kommunist, lubas ajaleht volikogu kandidaatidele mõne veeru jagu leheruumi seisukohtade avaldamiseks.

Nii kasutasimegi sõber Johannes Kassiga võimalust: esitasime ennast kandidaadiks ja kirjutasime lehte Genf-49st.

Meid valitigi volikokku.

Nõukogude Liit andis teile medali “Tänulikult Afganistani rahvalt”, aga saatsite selle tagasi tollasele kaitseministrile Dmitri Jazovile. Miks?

Sellesama Genf-49 liikumise pärast. Eesmärk oli Nõukogude Liidu tegemistest eemalduda. Nii ma kirjutasingi avalduse ja saatsin medali tagasi (muigab).

Teie militaarkogemus ei olnud esialgu kindlasti meeldiv. Mis teid siiski sellesse valdkonda jättis?

Ma ei planeerinud kunagi professionaalse sõjaväelase karjääri. Nii juhtus kiire ja segase aja tõttu.

Kuidas ma selleni jõudsin? Olen seda lugu palju rääkinud. Rohkem korrata ei taha (Kommer läks Pärnumaa Kaitseliidu liinis jäägrikompanii Haapsallu saabumiseks ettevalmistusi tegema, ahje kütma ja katelt üles panema. Pidi seal olema kuu ja siis Pärnu tagasi sõitma, kuid nii ei läinud: Kommerist sai jäägrikompanii ülem, M. L.).

Pullapää kriisist on kirjutatud raamatuid, teemat lahatud siit ja sealt. Alati on tõde üks, teine või kolmas. Müra on nii palju, et juhtunust ei saa enam tagantjärele midagi aru. Kuidas me saame teada, mis tegelikult juhtus?

Mõistlik oleks, et seda aega uuriksid ajaloolased. Mõni kursusetöö ja teos on küll kirjutatud, aga raamatutega on ikka nii, et igaüks kirjutab oma mätta otsast. Seda ei saa pahaks panna. Selge see, et inimene kirjutab asjast nii, nagu tema näeb. Palju materjali on salastatud.

Tol ajal polnudki kõik asjad selged. Eesti riik, nii palju kui seda oli, oli noor ja kogenematu. Valitses poliitiline konkurents ja keegi ei teadnud, mida ülejäänud teevad. Meie polnud jäägrikompaniis samuti poliitilised geeniused ega teadnud, kuidas neid asju ajada. Pidigi segane olema. Ju ei saanud seda vabariigi ajaloo arenguetappi vältida.

Siis toimus kurikuulus tulevahetus. Kas keegi sel ajal mõistis, miks nii läks?

Ei-ei. Ma seal kõige keskel ei saanud isegi aru, mis juhtunud oli.

Kas aimasite, mis teist edasi saab?

Väga täpselt mitte. Seda mõistsin, et ilmselt kuhugi lõunamaale suvitama mind ei saadeta.

Tsiteerin siinkohal internetis leiduvat infot Pullapää kriisi kohta: “1993. aasta 4. septembril viivad kolm meest Tallinnast autoga kaasa ärimehe Pavel Kalmõkovi, kes jääb kadunuks. Üks ebaseaduslik vabadusevõtja oli Asso Kommer. 9. detsembril näitas Kommer uurijatele koha, kuhu Kalmõkovi laip maeti.” Kas ma tõepoolest seisan praegu silmitsi julma inimröövliga?

Kohtutoimikus on kaks seisukohta: üks minu, teine süüdistaja oma. Inimröövi süüdistus ei tulnud üllatusena, sest esialgu esitati mulle kaante vahel palju rasvaseimaidki süüdistusi. See oli ikka paks raamat. Üks mu tuttav ütleb naljatamisi, et pole midagi paremat heast valesüüdistusest.

1990ndate kriminaalmaailmast räägitakse õudusjutte siiani. Milliste inimestega teie sel ajal vanglaseinte vahel olite?

Seal leidus igasuguseid inimesi: omaaegsed politseinikud ja sõjaväelased, paadunud kriminaalid, pankurid ja pisisulid.

Suuremaid konflikte polnud ja vastu võeti sõbralikult. Õnneks oli mul kogemus, kuidas meestega täidetud kinnises asutuses hakkama saada.

Mis oli vangla puhul kõige ebameeldivam?

Tegelikult mõtleb inimene selle ebameeldivuse endale ise välja. Sellest tundest saab mööda minna. Endale tuleb tegevus välja mõelda. Näiteks mina sain Patarei vangla raamatukogust suurepärase õpetuse, kuidas puskarit teha, ja tõlkisin ajaviiteks inglise keelest ühe raamatu ära.

Vanglas viibimise ajal palusite president Lennart Merilt armu. Mida te armuandmispalves presidendile kirjutasite?

Seda ma küll ei mäleta. Mõistlik on kõiki võimalusi proovida. Ütleme nii, et tõenäosus armu saada oli muidugi väike.

Kuidas kohanesite eluga pärast vanglast vabanemist?

Selles mõttes probleemi polnudki. Paar päeva pärast vabaks saamist läksin tagasi tööle. Isegi mu paberid olid sahtlis alles, kuigi töölaud oli remondi käigus teise tuppa tõstetud. Töötasin enne vanglat skaudiringi juhina ja jäin selleks pärastki.

2006. aastal tahtsite liituda Keskerakonnaga. Miks te poliitikasse kippusite ja miks just Keskerakonda?

Leian, et erakonna vaated ja poliitika ei mängi kohalikul tasandil nii tähtsat rolli kui see, millised inimesed erakonna ridades siin tegutsevad. Pärnu keskerakondlastel olid minuga ühised huvid.

Mul oli teatud teemade puhul kindel seisukoht. Juba 1990ndate algul oli hinge peal kohaliku tehnikamaja ja huvihariduse arendamine.

1993. aastal jõudis tollase Hommikulehe kaanele foto haavatud Koit Pikarost, keda tulistas Asso Kommer. Konflikti asjaolude kohta levivad siiani vastuolulised seisukohad. Foto: Erik Prozes

Oli skandaalne, et Keskerakonna leeri kuulus selline mees nagu Koit Pikaro, kes ilmselgetel põhjustel tekitas vastuseisu, mistõttu teie erakonda astumise avaldus aastaid seisis. Kuidas te sellesse suhtusite?

Väga imestanud ma selle reaktsiooni üle polnud. Igal erakonna liikmel on õigus oma arvamusele. Minul Pikaroga probleemi pole. Tema vaenulikkus on mõistetav. Mis seal imelikku? Kui hoopis mul oleks temaga mingisugune probleem, näiks see palju veidram.

Kuivõrd te kunagi veel kohalikku volikokku tahate pääseda?

Praegu pole plaanis. Pärnus on asjad küllalt hästi, et pole vaja seepärast võimlema hakata. Mida aeg edasi, seda vähem saab volikogu üldse midagi mõjutada.

Rääkides sellest, kui suurt osa linnaeelarvest saab muuta volikogu, selgub, et märkimisväärse osa kohta on riik juba otsustanud, kuhu raha minema peab.

Kas volikogu liikmel on teie hinnangul liiga vähe võimu?

Volikogu liikme puhul ei saagi rääkida mingisugusest võimust. Pigem on eelis see, et oled asjadega paremini kursis ja küsimuste korral saad ametnikele paremini ligi. Siiski on Pärnu küllalt väike linn, et hõlpsalt mõne ametniku jutule pääseda. Tuleb ise aktiivne olla.

Olete pea kogu elu Pärnus elanud. Mis teid siin kõige enam paelub?

Mulle meeldib siin. Saan tahtmise korral 15 minutiga linnabussiga metsa sõita või ükskõik millisest paigast kümne minutiga jõkke või merre ujuma minna. Pärnu on meeldivalt väike, aga mitte nii pisike, et siin midagi ei toimuks.

Praegu abistab Asso Kommer Viira Kodus erivajadustega noori nende argitegemistes. Foto: Mailiis Ollino

Töötasite pikalt Rääma koolis Tootsi-suguste õpetajana. Saite seal kogemuse tegelda lastega, keda paljud nimetaksid probleemseteks. Mida teil neilt õppida oli?

Õppisin seda, et tihti on sotsiaalsete probleemidega noored erakordselt toredad inimesed. Kahjuks lahendavad nad muresid omal viisil. Aeg-ajalt tuli meil ette eriarvamusi, kuid konflikte pidime lahendama nii, et tulemus rahuldaks mõlemat poolt.

Minu eelis oli see, et juhendasin väiksemat hulka õpilasi kui ülejäänud õpetajad. Seal on suur vahe, kas juhendad 30 või kümmet õpilast.

Noori saab alati süüdistada, aga minu ametis ei too see kasu. Lapsed ikkagi lõpuks mõistsid, et nende huvides on probleeme vältida. Üks selle eeldusi oli, et koolis tuleb vähemalt rahuldavalt hakkama saada.

Mis on enamasti halvale teele läinud noore käitumise taga?

Eks see kambavaim ole. Koos on vaja lollusi teha. Pahandustesse võivad sattuda eri sotsiaalse taustaga noored. Gruppides tuleb ilmselt probleeme rohkem ette, kuid nende eest pole ükski laps kaitstud.

Peale noortega skaudiringis tegelemise aitate juhendada erivajadustega inimesi Viira Kodus. Millised inimesed teie hoole alla satuvad?

Väga toredad inimesed, kes kahjuks ei saa alati kõigega iseseisvalt hakkama. Osa neist käib tööl, ülejäänud koolis. Kaelamurdvat pole midagi. Vahel on keeruline panna neid midagi tegema, sest alati ei piisa sellest, kui ütled, et peab ja kõik. Eks nad tee vastavalt sellele, kas saavad aru, miks mingi asi on hea.

Nimetatu kõrval sõidate üle päeva taksot. Miks selline amet teie ellu tuli?

Lisaraha peab teenima. Tegelikult on huvitav ja mitmekesine töö. Varahommikused CocoLoco kliendid vahel tüütavad.

Pullapää kriisist raamatu kirjutanud Imre Kaas on kunagi öelnud, et võib-olla aitate abivajajaid karmavõla tasumiseks. Kas kahetsete midagi?

Pigem mitte. Ei saa kunagi lõpuni plaanida, mis juhtub. Sinna pole midagi parata.

CV

• Sündinud 17. juulil 1966 Pärnus.
• Lõpetanud Pärnu 4. keskkooli.
• Lõpetanud Pärnu kutsekeskkooli puiduerialal.
• Lõpetanud Tallinna pedagoogilise seminari noorsootöö erialal.
• Omaaegse jäägrikompanii asutaja ja pealik.
• Istus väidetava röövi ning Koit Pikaro ja Argo Aunapuu tulistamise eest vangis 1993–1998.
• Pärnumaa skautide ja gaidide maleva tegevusjuht.
• Kaitseliidu liige.
• Aastatel 2005–2015 Rääma põhikooli käitumisraskustega laste klassijuhataja.
• Viira abivajadustega noorte kodu tegevusjuhendaja.
• Elektritakso taksojuht.

Mis on Pullapää kriis ja jäägrikompanii?

Jäägrikompanii loodi vabatahtliku kaitseväeosana 1993. aastal, ülemaks sai Asso Kommer.

• 6. juulil 1993 sai Läänemaa vabatahtlike jäägrikompanii käsu asuda Vene armee käes olnud Paldiskisse.
• 8. juulil tekkis kaitsejõudude ladvikus valitsenud segaduse tõttu jäägritel vastasseis Vene eriüksusega. Seetõttu esitas osa jäägrikompanii liikmeid 25. juulil 1993 avalduse, milles teatasid endi lahkumisest kaitsejõudude koosseisust.
• 22. juulil pöördus jäägrite ülem Kommer peaminister Mart Laari poole, kurtes kompanii kehvade olmetingimuste üle.
• 23. juulil vabastas kaitseväe juhataja Aleksander Einseln Kommeri ametist. Kommer keeldus lahkumast, jäägrid toetasid teda.
• 25. juulil teatas kompanii oma lahkumisest kaitsejõudude koosseisust. Vastuseks saatis valitsus kompanii laiali.
• Jäägrite asukohta Pullapääle kogunesid jäägrite toetajad. Kaitsejõududes tehti ettevalmistusi jäägrite allumatuse mahasurumiseks, ent rünnakut ei toimunud.
• 2. augustil arreteeriti jäägrite ülema asetäitja Jaak Mosin, jäägrid võtsid oma 25. juuli avalduse tagasi.
• 3. augustil lahkus kaitseminister Hain Rebas ametist.
• 4. septembril viisid kolm meest Tallinnast autoga kaasa ärimees Pavel Kalmõkovi, kes jäi kadunuks. Hiljem leiti Kalmõkov surnuna.
• 26. novembril tipnes kriis sellega, et Kommer haavas Pärnu maanteel raskelt teda kinni pidada üritanud politseinikke Koit Pikarot ja Argo Aunapuud. Kommer võeti vahi alla ja mõisteti vangi. Muuhulgas sai ta süüdistuse Kalmõkovi röövis.

Allikas: PP