Kärmase Aavo saab sule sappa. Om nii vä?!

Foto: Kristi Markov

Seda, et ühe suure riigiettevõtte juhi viimase avaliku kõne lõpus seisab 800 kolleegi lava ees aplodeerides püsti ja mitmel neist on silmad veekalkvel, pole vabas Eestis vist varem nähtud. Esimene kord oli paar nädalat tagasi postiettevõtte Omniva aastagalal Saku suurhallis. Kohalolnud kinnitavad: see oli erakordselt emotsionaalne hetk väga paljudele.

Aprillis pakib viimased viis aastat Omniva juhatuse esimehena töötanud Aavo Kärmas asjad ja lendab Eestist minema. Kuhugi kaugele. Kuhugi, kuhu on ammu ihanud, aga kuhu pole tiheda töögraafiku tõttu jõudnud. Ta läheb lihtsalt maailma vaatama ja meelt jahutama.

Tegelikult polnud pikk puhkus Viljandist pärit Kärmasel kavas. Viimastel kuudel oli ta elanud veendumuses, et ees seisab veel üks viieaastane periood postivaldkonna tippjuhina. Tööd terendas palju, sest 2015. aasta sügisel tema eestvedamisel kinnitatud Omniva uus tegevusplaan nägi ette tervet hulka suuri arendusi alates infotehnoloogiasüsteemi uuendamisest ja e-kaubanduse ajakohastamisest ning lõpetades koostöös hiinlastega rahvusvahelise pakiäri kasvatamisega.

Ometi on 31. märts tema viimane tööpäev, sest veebruari keskel langetatud otsuse kohaselt saab tema asemel Omniva uueks juhiks Joona Saluveer, kes seni on vedanud sama firma Läti äriüksust.

«Muidugi tahtsin. Väga tahtsin. Siiani tahan,» ütleb Kärmas pikemalt mõtlemata vastuseks küsimusele, kas ta ka tegelikult soovis juhatuse esimehena jätkata. Ta ei varja, et Omniva nõukogu otsus kuulutada konkursi võitjaks teine mees tabas teda üllatusena. Seni olid otsustajad talle mõista andnud, et temaga ollakse väga rahul ning fooris põleb roheline tuli alustatud teekonna jätkamiseks.

Kärmas ei salga, et tunneb Omnivas elluviidud muutuste üle uhkust. «Vaadake, mis oli Eesti Post kümme aastat tagasi, kui ma juhatuse liikmeks tulin, ja mis ta on praegu. Need on kaks totaalselt erinevat maailma,» lausub ta.

Tõsi: 2008. aastal oli ettevõtte käive 57 miljonit ja eelmisel aastal 96 miljonit eurot. Seda olukorras, kus riigi postiettevõte kaotas oma tegevusvaldkonnas monopoli õiguse ning kus traditsioonilised postiteenused on inimeste tarbimisharjumuste muutumise tõttu loomuldasa hääbumas. Just Kärmase hea nina oli see, mis aitas kokku panna meeskonna, kes talub muutumist püsiva seisundina ning tahab olla konkurentidest kiirem ja paindlikum. See pole Omnivat aidanud mitte lihtsalt vee peal püsida, vaid ka jõuliselt areneda. Häbeneda pole seal tõesti midagi.

Omniva siseelu tundvate inimeste seast on raske leida sellist, kes söandaks väita, et äsja tõsiasjaks saanud juhivahetus tuli loogilise ja hästi põhjendatud uudisena. Paar neist rõhutab, et Aavo Kärmas oskas riigile kahjumit tootnud kolhoosilaadsest ligadi-logadi monstrumist ehitada kõigiti nüüdisaegse logistikaettevõtte. Sestap nenditakse hääles kerget kahetsust kuulda lastes, et Kärmasele ei saanud saatuslikuks mitte otsesed tööalased valikud, vaid poliitika – põhimõtteline veregruppide ja maailmavaate erinevus ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri Urve Paloga.

Rõhutatakse, et Kärmas lähtus Omnivat tüürides veendumusest, mille kohaselt peab aktsiaselts, olgugi et riigi oma, keskenduma nii nagu iga teine firma omaniku rõõmuks kasumi teenimisele ning püüdma olla üha tiheneva konkurentsiga postimaailmas mitu korda suuremate tegijate seas teerajaja. Palo silmis pidavat aga Omniva kandma pigem sotsiaalset rolli, olles midagi, mida võiks keeta samas pajas maakoolide ja raamatukogudega.

Väidetavalt peitubki siin peapõhjus, miks Kärmase ja Palo vahel mingil hetkel ütlemiseks läks ning miks minister andis veebruaris juhatuse esimehe konkursi viimase vooru ajal nõukogu liikmetele ultimatiivse suunise: te kas vahetate Kärmase välja või asun mina teid endid välja vahetama.

Sellega surus Palo nõukogu nii kahvlisse, kui üldse suruda saab. Ühelt poolt polnud nõukogu esimehel, majandusministeeriumi kantsleril Merike Saksal valiku põhjenduseks suurt midagi öelda. Omnival läheb hästi, mistõttu ei kõla tavapärane põhjendus «Tarvis on muutusi» sugugi veenvalt. Aga riik on riik ja ministri sõna maksab.

Urve Palo põikleb küsimusele «Kas te käskisite Kärmase välja vahetada?» vastamisest kõrvale ning viib jutu riigiettevõtete avatud juhtimise printsiipidele, mis eeldavad juhtide valimist avaliku konkursi korras.

«See on põhimõte, millest ma ei kavatse loobuda. Väita, et nõukogu on juba konkursi tulemusi teadmata otsustanud, kes võidab, on kummaline. Sellisel juhul pole ju tegu ausa konkursiga. Veel kord: avaliku konkursita ei ole võimalik ette teada, kes on huvitatud antud ametikohast. See selgub alati pärast konkursi läbiviimist. Ja just tänu avalikule konkursile leidis nüüdki nõukogu uue juhi. Joona Saluveeri näol on tegemist inimesega, kes on Eesti Postis töötanud viis aastat, käivitanud Eesti Posti Baltikumi ärid, on valdkonnas kompetentne ja hea ettevalmistusega juht. Mõistan ja toetan nõukogu tehtud otsust igati.» Punkt.

Paar insider’it, kes Omniva juhi valimise sirmitagusest rääkima soostub, sedastab nagu kokkulepitult, et üldpildis polegi kahetsusväärne niivõrd see, et Kärmasele ei antud võimalust alustatud tööd jätkata, kuivõrd viis, kuidas seda tehti. Põhiline häda peitus tõsiasjas, et Kärmasele antigi juba eelmise aasta lõpus üheselt mõista: tema tagasivalimises pole kahtlust.

See aga tähendas, et nii mõnigi teine tugev kandidaat asutuse seest otsustas oma avalduse esitamata jätta. Kes ikka tahab oma ülemusega võistlustulle astuda. Liiati olukorras, kus Omniva peamajas on meeskonnatöö paljuski just Kärmase avatud ja sõbraliku juhtimisstiili tõttu sujunud ning inimeste läbisaamine on olnud parem kui kunagi varem. See, kuidas asi lõpuks välja kukkus, oli kõigile kõige halvem.

Kui Kärmaselt uurida, mida ta soovib Omnivale pärast seda, kui on kabinetiukse selja tagant kinni pannud, avaldab ta lootust, et firma püsib senise tegevusplaani juures ning on kolme aasta pärast regiooni paki- ja logistikaäri lipulaev ning majanduslikus mõttes praegusest kaks korda suurem.

Ühtlasi loodab ta, et tema kõrvalejäämisest hoolimata viib Omniva ellu ühe tema põhilise tööalase unistuse. «Soovin, et Eesti inimesed ei oleks tulevikus seotud elukohajärgsete postkontorite külge, vaid ütleksid ise, kust nad tahavad kõik oma saadetised kätte saada, olgu selleks siis pakk Eestist või välismaalt. Sellise, inimesega alati kaasa koliva postkontori lahenduse loomine on Omniva võimuses ja ma hoian pöialt, et ta saaks sellega hakkama.»

Mis Aavo Kärmasest edasi saab?

Ta ise ütleb, et pole veel otsust langetanud ja tahab esmalt kuuks ajaks tempo maha võtta. Et ta läks senises ametis välja täispanga peale, on ta nüüd sattunud olukorda, kus pole pääsu kõvast mõttetööst ja põhimõtteliste valikute kaalumisest.

Juba esimesed päevad pärast juhikonkursil põrumist tõid Kärmase telefonile mitu ahvatlevat tööpakkumist, kuid praegu ei soostu ta nendelt saladuseloori kergitama. Ei ütle sedagi, kas tema siht on püsida Eestis või minna vastu mõnele välismaisele katsumusele. Võimalusi olevat nii siin- kui sealpool piiri.

«Üks on siiski selge: tahan midagi suurt ja keerulist. Midagi, mis aitaks mul edasi areneda. Ma ei oska teisiti,» sedastab ta.

Viljandi reformierakondlaste juht Madis Timpson, kes tunneb Aavo Kärmast lähedalt juba koolipõlvest saadik, nendib kõrvaltvaataja rolli astununa, et kannapööre ei ole tema sõbrale lihtne, sest selles sisaldub üksjagu pettumust. Samas ei maksa Kärmase suurt algatusvõimet ja head huumorimeelt arvestades juhtunus midagi ekstra traagilist näha.

«Ta käis alles eelmisel nädalavahetusel mul Viljandis külas ja aitas puid lõhkuda. Rääkisime maast ja ilmast, aga töö teemadel ei läinud sihilikult konkreetseks. Loodan, et ta jääb ikka Eestisse, aga ma ei imesta, kui mõni rahvusvaheline suurfirma ta endale ostab. Head materjali on Aavos kõvasti, ta on selline tugeva visiooniga juht.»

Eelöeldu jätkuks tunnistab Timpson, et on Kärmast korduvalt ka poliitikasse meelitanud ja kasutas juhust nüüdki. «Keskkooli ajal ütles Aavo otse välja, et tahab kunagi Eesti presidendiks saada, ja läks selle pärast esialgu isegi avalikku haldust õppima, alles hiljem orienteerus majandusele. Tegelikult kujutan ma teda seniajani poliitikuna ette. Ta sobiks. Julgen kätt südamele pannes öelda: ta on päriselt hästi aus mees, kel pole suuri otsuseid tehes kunagi olnud oma kitse ojas. Selliste tüüpide järele on nõudlus igal elualal.»

Kui Eesti Posti ärinimi Kärmase ajal Omnivaks muudeti, läks rahva seas liikvele järgmine anekdoot. Kaks Võrumaa memme, Leena ja Leida, trehvavad külapoe uksel ning komberuumile kohaselt hekseldavad nad püstijalu läbi värskemad uudised. Muu hulgas pärib Leena Leidalt, kas too ikka juba teab, et Eesti Post saab uue nime, mis on nii keeruline, et ükski ristiinimene ei suuda seda meelde jätta. «Om nii vä?!» imestab Leida kaht kätt kokku lüües.

Huvitav, mida vastas Leida nüüd, kui Leena talle teatas, et Kärmase Aavo saab sule sappa?