Kas koolivõrk kaotab elujõudu?

Andres Metsoja. Foto: PP

Alustan artiklit lõiguga 23. veebruaril 2011 peetud Eesti Vabariigi aastapäeva kõnest: ”Mulle teeb aga muret, et me ei ole tänaseni suutnud kokku leppida koolivõrgu tuleviku suhtes.

Vaadates õpilaste arvu, ei ole võimalik säilitada stoilist rahu ja rahulolevalt ümiseda, et kõik laheneb iseenesest. Aeg on näidanud, et iseeneslikult probleemid süvenevad. Ei tohi jääda ootama, et küll uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus olukorra paika paneb.”

Julgen arvata, et järgmise kümnendi keskne ülesanne Pärnu maakonna ja Eesti hariduses on tagada õiglane ligipääs kvaliteetsele haridusele. Koolivõrk on üles ehitatud rahvastiku mõttes headel aastatel, kui sündimus oli märgatavalt tõusnud. Perestatistika järgi oli 1990 Pärnumaal viimane positiivse iibega aasta. Kui tollal sündis maakonnas 1553 last, siis 2000. aastal vaid 869 ja 2010. aastal 969.

Lapsi vähe, koole palju

Pärnumaal on maa- ja linnaelanike proportsioonid oluliselt muutunud, kuid koolivõrk on jäänud samaks. Oleme seisus, kus lapsi on vähe, kuid koole palju. Ajavahemikus 2000–2010 on Pärnumaal suletud või reorganiseeritud 12 kooli: seitse algkooli, neli põhikooli ja kaks gümnaasiumi (Pärnu Niidupargi gümnaasium, mis vaid viis aastat jõudis tegutseda gümnaasiumina, ja Raeküla gümnaasium, mis korraldati ümber põhikooliks).

Koolivõrgu korrastamisel on kohalikud omavalitsused läinud pigem seda teed, et on sulgenud või reorganiseerinud alg- ja põhikoole, gümnaasiumiosa on jäänud puutumata. Samal ajal soosib koolide rahastusmudel just alg- ja põhikoole, mitte ühe klassikomplektiga gümnaasiumiastet. Uue riikliku õppekava rakendamine toob väikegümnaasiumidega omavalitsustele kaasa olulised lisakulud. Mis on tehtud kulutuste hind, seda nii kvaliteedi kui efektiivsuse mõttes, sest gümnaasiumiosa toetatakse omavalitsuses enamasti põhikoolis õppivate laste arvelt? Selles kontekstis on 10. märtsil Audru vallavolikogu langetatud otsus reorganiseerida Audru keskkool põhikooliks igati põhjendatud.

Praegu õpib maakonnas gümnaasiumiastmes 2467 õpilast, kuid kahe aasta pärast on see arv prognoositavalt 1700, seega väheneb õpilaste arv kolmandiku võrra. Langustendents on viimases kooliastmes kestnud kümmekond aastat, stabiliseerudes seejärel madalal tasemel. On selge, et meie 14 gümnaasiumi tarbeks noori ei jätku.

Gümnaasiumiaste peab olema sellise õpilaste arvuga, mis tagab õpetamise kvaliteedi, kvalifitseeritud õpetajate olemasolu ja õpilaste valiku ainete süvendatud õppimiseks. Hariduse kvaliteet gümnaasiumiastmes pole ühtlaselt kõrge, seda tunnistavad riigieksamite tulemuste märgatavad vahed kooliti ja gümnaasiumilõpetajate erinevad võimalused kõrgkoolide riigieelarvelistel kohtadel jätkata.

Maavalitsuse roll

2010. aastal võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiastme riiklikud õppekavad. Lisades uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, tõdeme, et dokumendid toovad selgesti välja põhikooli ja gümnaasiumi erisused. Ideaalis tuleks gümnaasiumide ja kutseharidusasutuste võrku vaadelda tervikuna, kus haridusasutuste vaheline suhtlemine ei põhineks konkurentsil, vaid koostööl. See aitaks tunduvalt säästa ressursse ja looks arvestatava lisaväärtuse. Mulle tundub üha enam, et üld- ja kutsekeskhariduse korraldus peaks olema juhitud ühest institutsioonist.

Millised on praegu maavalitsuse kui riigiasutuse võimalused koolivõrgu optimeerimisel? Maavalitsus saab tellida uuringuid ja välja pakkuda prognoose ning kavandada arengut, anda omavalitsustele soovitusi koolivõrgu ümberkorraldamise suhtes. Nii on toimitudki.

Koolivõrgu temaatika on olnud päevakorral kümmekond aastat. 1998. aastal vastu võetud Pärnu maakonna planeeringule tuginedes koostati 2003. aastal maakonna koolivõrgu arengukava, mis tõsi küll, oma radikaalsete ettepanekute tõttu ei leidnud omavalitsuste heakskiitu.

2008. aastal vastu võetud maakonna sotsiaalse taristu teemaplaneeringus on ära toodud haridusasutuste perspektiiv maapiirkondades. Nimetatud dokumendi kiitsid heaks kõik omavalitsused.

Samal aastal püstitas Pärnumaa omavalitsuste liit lähteülesande maakonna haridussüsteemi arengukava koostamiseks. Nimetatud dokumendi sünniks puudus aga omavalitsustel üksmeel. Ometi on muutuste eeldus just koostöö, mitte kitsas, kohalik huvi. Gümnaasiumi uue riikliku õppekava sisuliseks rakendamiseks tuleb koolivõrku kavandada ühtsele loogikale tuginedes, omavalitsusüleselt ja üleriigiliselt.

Õpetajaid ähvardab osakoormus

Haridus- ja teadusministeeriumil on 2010. aastal valminud põhjalik Pärnu maakonna koolivõrgu analüüs ja selle arendamise lähtekohad, mida tutvustati eelmisel sügisel Ares Pärnumaa III maakogul. Haridusministeerium on pakkunud välja soovitused ja indikaatorid koolivõrgu optimeerimiseks ühtse loogika alusel. Seega on meiegi otsustajad varustatud otsuste tegemiseks vajaliku teabega.

See on ülevaade, kus üksikasjalikult on näidatud õpilaste arvu muutused kooliastmete kaupa, õpiränne koolide ja tõmbekeskuste vahel ning selle alusel prognoositud arengumudelid, ja kättesaadav maavalitsuse kodulehel http://mv.parnu.ee/index.php?id=162 .

Õpilaste arvu langus toob kaasa nii keskmise klassitäitumuse kui klassikomplektide arvu vähenemise, millele omakorda järgneb õpetajate ametikohtade arvu langus, mis on kiirem kui õpetajate hulga kahanemine. Õpetajatel tuleb arvestada osakoormusega töötamisega, seda just maapiirkondades. Murelikuks teeb õpetajaskonna vanuseline proportsioon: 41 protsenti Pärnumaa õpetajatest on üle 50aastased, samal ajal alla 30 on vaid kuus protsenti pedagoogidest.

Lõpetuseks julgen isiklikule kogemusele tuginedes väita, et demokraatia ei salli kellegi vägisi õnnelikuks tegemist, olgu siis kooli- või haldusreformi silmas pidades. Sageli on mugavam soovida, et keegi kuskilt tuleks ja otsustaks meie eest. Julgen arvata, et Pärnumaa asju ei tea keegi paremini kui meie ise.

Samal teemal Pärnu Postimehes: ”Õpilaste vähesus seab ohtu maagümnaasiumid”, 9.03, ”Audru keskkool muutub põhikooliks”, 11.03, ”Audru kooli saatus otsustati nukral meelel”, 12.03, ”Rahaliselt mõistetav, inimlikult raske”, 15.03, ”Valla arengukava niisama muuta ei saa”, 16.03.