/nginx/o/2009/07/31/214632t1h9855.jpg)
Olles Pärnust pärit neiu, kuid viimased kuus aastat välismaal elanud, ei olnud ma varem nii halba kohtlemist näinud ega tundnud kui hiljuti kodulinnas.
Kas viisakas teenindamine on palju palutud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veebruari lõpus kohvikus Georg lõunatades nägin, kuidas teenindaja, kellele makstakse, ühe vanamemme peale lausa karjus, sest tol läks natuke kauem aega eurosentidega maksmisega. Alguses arvasin asja piirduvat sellega, et teenindaja karjatas samal ajal silmi pööritades: “Kas te siis ise ei saa aru, et siin ei ole piisavalt raha?”, kuid nii kõnealusel juhul ei läinud. Vähemalt neli-viis korda nähvati memmele, kellel seetõttu käed veel rohkem värisema hakkasid.
Veidi hiljem sisenes kohvikusse teisigi vanemaid inimesi, kellele samamoodi peale käratati. See tekitas ainult ebasümpaatiat klienditeenindaja suhtes.
Järgmine intsident juhtus bussis nr 14, mis Oja peatuses on kell 15.58. Astusin bussi, ütlesin viisakalt tere ja ulatasin bussijuhile kaks eurot, et osta kaks talongi. Terele vastust ei saanud, see selleks, sellega olen ma Eestis ausalt öeldes juba harjunud, et viisakas tervitamine on ääretult palju palutud. Mulle aga vaadati otsa sellise ilmega, et miks ma teda üldse tülitan. Buss oli tuubil, mistõttu jäime sõbrannaga bussijuhi juurde seisma, kuid ei seganud tema vaatevälja.
Raba peatuses tahtsid paljud inimesed väljuda ja peale tulla ja sõbranna, kes eesti keelt ei räägi, astus sammu ettepoole, et inimesed mööda lasta. Selle peale lausus bussijuht üleoleva häälega: “Mis te arvate, et te olete läbipaistev?” Sõbranna, kes on välisriigi kodanik, ei saanud aru ja siis korrati seda küsimust tooniga “kui loll sa oled, et aru ei saa”.
Ma olen teadlik sellest, et ees, juhiistme kõrval ei tohi seista, kuna see varjab bussijuhi vaatevälja, aga buss oli ääretult täis. Pealegi seisis sõiduk peatuses ja inimesed tahtsid välja pääseda. Kas oleksime pidanud paigal seisma ja ükskõikselt ignoreerima inimesi, kes väljuda soovisid?
See oli ainult üks päev paljude omasuguste kõrval. Aga kas nii koheldakse kliente? Kas klient ei peaks olema teenindajale see kõige tähtsam inimene?
Arusaadavalt võivad meil kõigil olla pahad päevad, kuid kas Pärnu linnas valatakse oma pahameel klientide peale, tekitades neilegi ebameeldiva tunde ja võib-olla isegi kurva tuju?
Isiklikult arvan, et selline käitumine ei ole aktseptitav ja klienditeenindus ning suhtumine ülejäänud indiviididesse peaks siin linnas kõvasti paranema.