Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/02/27/985672t1h5975.jpg)
/nginx/o/2017/03/10/6432495t1h3630.jpg)
Pärnumaa ornitoloog, looduskaitsja ja fotograaf Mati Kose peab Eesti metsi, rabasid ja rannaniite hindamatuks varaks.
Loodusgiidina on Kose kogenud, et välisturistid uudistavad meie inimtegevusest suhteliselt puutumata maastikke vaimustusega, kuid kohalikud ise ei oska seda rikkust alati väärtustada.
/nginx/o/2017/03/10/6432499t1h72fe.jpg)
Loodusemehe arvates üritame kõigest väest järele jõuda ahvatlevale vana Euroopa jõukusele, kuid seda ei tohiks teha oma maa, kultuuri ega looduse arvelt. Üleilmse keskkonna- ja rahvastikukriisi ajastul võivad põlisrahva tarkused, kuidas loodusega tasakaalus elada, osutuda väga väärtuslikuks.
Eesti on otsekui nõelasilm või ussiauk, mida läbivad miljonid Siberi tundrate veelinnud.
Olete pärit Häädemeestelt. Kuidas looduse keskel veedetud lapsepõlv on teie valikuid mõjutanud?
Kasvasin üles Häädemeestel Kabli ja Pulgoja vahel, mis on Eesti üks linnurikkamaid ja vaheldusrikkama maastikuga paiku. Tädi kinkis mulle kunagi linnumääraja: äkki hakkab huvitama. Noorele teadmishuvilisele andsid nii linnumääraja kui juhendused kodukandist õige suuna kätte. Minust sai loodusinimene.
Sellel rajal käin tänini ja kooliaegsetest lõputöödest magistritööni ülikoolis on kõik mu uurimisteemad olnud seotud lindude, eeskätt suitsupääsukese eluga.
Austan looduse ilu, emotsionaalset ja hingelist poolt, visuaalseid ja helimaastikke. Näen oma loodusturistidest klientide pealt, kui oluline on kogeda rahulikku meeleolu ja helisid: kõrv puhkab, infohulk on mõõdukas, jääb aega oma mõtteid mõelda.
Samal ajal on minus looduse uurimise ja avastamise pisik, olen saanud vaatlejast uurijaks ja ökoloogiks. Hiljem tekkis looduskaitsehuvi, mis praegu uurimusliku huvi üle domineerib.
Olete tuntud ka loodusgiidi, Eesti looduse tutvustaja ja fotograafina.
Tõsi. Püüan inimestele abiks olla, kui neil jääb kogemustest-teadmistest väheks, et loomade-lindude käitumise eripärasid või loodusnähtusi lahti mõtestada. Teen koolitusi, matku ja ettekandeid, räägin lindudest, inimese ja looduse suhetest nii detailsemalt kui üldiselt. Teen giiditööd nii Pärnu linnalehmade õpperajal, mida ise kavandasin ja planeerisin, kui Eesti parimates looduspaikades.
Umbes 15 aastat olen töötanud loodusgiidi ja linnuvaatlejate giidina rahvusvahelistele huvilistele. Pean ennast omamoodi Eesti looduse saadikuks neile külalistele.
Minu loodusfotod on ilmunud markidel, olnud väljas näitustel ja trükistes.
Kas Eesti loodus tundub kaugemalt tulijatele põnev?
Oleme harjunud, et meil on täisehitamata mererannad ja suured põlised metsamaastikud, kus inimelamuid ja muud tehislikku leidub suhteliselt vähe. Külaliste reaktsioone nähes saab mõistetavaks, et see mujal Euroopas nii tavaline polegi. See on üks meie tugevusi.
Külalised saavad avastada huvitavaid liike meeldivas ja meeldejäävas keskkonnas, sageli kiidetakse meie puhtust prügist. Kui sellele lisanduvad kohaliku ajaloo, kultuuri ja elulaadi tutvustamine, hea toit ja sõbralikud võõrustajad, on edu garanteeritud.
Sõidate praegu sageli Montenegro vahet, mis põhjustel?
Vabakutselise ettevõtja ja keskkonnakonsultandina töötades olen liitunud rahvusvahelise konsortsiumiga, mis abistab Euroopa Liidu abiprojekti raames Montenegro valitsust ELi looduskaitsepoliitika rakendamisel. Meie peamine töö on korraldada linnustiku ja muude liikide ja elupaikade uuringud, et võimaldada Natura 2000 võrgustiku alade väljavalimist ELiga liitumiseks.
Olete teinud ettepaneku, et Eesti üks märke võiks olla siinne linnurikkus, kuna asume täpselt Euraasia-Aafrika rändeteede keskmes.
Kirjutasin sellest siis, kui Eesti võitis Eurovisiooni. Tegime Eesti ornitoloogiaühingu ja Eestimaa Looduse fondiga koostöös lindude Eurovisiooni: kutsusime Euroopa rahvuslikke ornitoloogiaühendusi saatma konkursile oma kodumaal lindistatud linnulaule. Võitis Islandi lindistus, kus tundramaastikel laulsid põldrüüt ja koovitajad.
Idee laiem taust oli see, et Eesti asub ida-lääne, põhja-lõuna suurte loodusregioonide rajajoonel ja ühtlasi kirde-edelasuunalisel tähtsaimal arktiliste veelindude rändeteel.
Eesti on otsekui nõelasilm või ussiauk, mida läbivad miljonid Siberi tundrate veelinnud liikudes pesitsus- ja talvitumisalade vahel. Igal kevadel ja sügisel koondub Pärnumaa merele ja Pärnu lahelegi arvukalt veelinde, kelle suurejooneline ränne on põnev sündmus loodusturistidele. See otsekui meie veelinnurahva ajaloolist väljalendu Uraali algkodust matkiv ürgne liikumine paneb südame kiiremini põksuma meil endalgi.
Kuidas seda linnu- ja loodusrikkust paremini väärtustada annaks?
Meile meeldib oma maad tutvustada kui rikkaliku ja põneva looduspärandiga ja looduse usku rahvaga unikaalset paika. Ühelt poolt oleks vaja, et see sõnum reaalsusega kokku käiks ja üha laienevad lageraielangid ja kaevandused ei muutuks meie mainekuvandil piinlikuks plekiks.
Teisalt tuleb selgelt enam kasutada ja usaldada oma valdkonna asjatundjate kogemusi, selmet juhuslikult kokku sattunud disainerid asuvad “brändirahnu” tegema. Vaja on mõelda senisest palju strateegilisemalt. Kas meie riik on loodusvarade odava ärakasutamise maa, et rändrahvaste kombel peale lagastamistööd järgmistele jahimaadele suunduda? Või tahame tõesti hoida ja tutvustada seda unikaalset kombinatsiooni Eesti erakordsest loodus- ja elurikkusest ning jutustada lugu sellega tasakaalus elamise kogemusest?
Mõtlen samamoodi nagu Valdur Mikita, et oleme veel ehedad ja erilised, nii meie kui me loodus. Näen meie külaliste pealt, et see läheb neile korda.
Kui me aga oma kultuuri, elulaadi ja looduse lahustame ära üleilmses majandusahelate masinavärgis, toob see pikemas plaanis kaasa korvamatu vaesumise. Ajal, mil isegi Norra ja Islandi vaalakütid on taibanud, et vaalade mahanottimise asemel on kasumlikum neid kas või kümme korda päevas turistidel imetleda lasta, on anakronistlik korraldada veelindude tapatalguid jahiturismi sildi all.
Ülejäänud Euroopa nutab taga kadunud loodusrikkust. Me ei peaks oma rikkust hävitama, et iga hinnaga üritada järele jõuda vana Euroopa virvatulena ahvatlevale jõukusele. Me ei peaks kordama nende viga, seades jõukaks saamise esikohale oma maa, kultuuri ja looduse kaotamise hinnaga.
Kui teiega tahab Eestis kauneimaid paiku avastada võhivõõras loodusesõber Austraaliast, siis millal soovitate tal tulla ja kuhu minna?
See polegi nii teoreetiline küsimus. Viis aastat tagasi tulid Eestisse kaks karismaatilist vanadaami: üks Uus-Meremaalt, teine Austraaliast, 83 ja 85 aastat vanad.
Tegime nendega tavapärase tiiru Lääne-Eesti rannikutel, vaatasime Matsalu ja Nõva kandis veelinde. Käisime ringi minu kodukandis Häädemeestel.
Prouad jäid väga rahule, sest nii kaugelt tulnule on kõik eksootiline. Mereranda on Austraaliaski palju, aga suuri metsalaamu ja soomaastikke mitte. Seega võiks tulla nautima nii linnurikast kevadet kui valgusküllast ja õiterikast suve, karget talve ja viiendat aastaaega. Kogeda nende sesoonide mustreid saartel, rannikul, laantes ja soodes, Viru- ja Võrumaal.
Metsamassiivid on lõuna pool Euroopas siis juba haruldased?
Vanas Euroopas, kas või Leedus ja Lõuna-Lätis on suured loodusmaastikud juba sadu või tuhandeid aastaid tagasi põllumaaks raadatud. Meil rajati esimesed kraavid ja raiuti metsa Laiksaare laantes alles 150 aastat tagasi. Läänemere arengufaasi märkiv metsane ja soine jääjärve põhi Vahe-Eesti metsavöös ei tähista üksnes rajajoont Madal- ja Kõrg-Eesti vahel, vaid see oli ja on oma soiste-vaeste muldadega vähesobiv paik püsivaks asustuseks ja maaviljeluseks.
Olete pikalt olnud seotud linnalehmade projektiga. Kust tuli mõte lehmad Pärnu tuua?
2008. aastal hakkasime keskkonnaametiga koostama Pärnu rannaniidu looduskaitseala kaitsekorralduskava ja mina tegin kokkuvõtte selle elupaikade ja liikide seisundist. Tulemused tekitasid muret: valdavat osa rannaala kattis roostik ja rannaniidu võtmeliigid hakkasid taanduma.
Kuna olukorda oli tarvis muuta, töötasin läbi arengustsenaariumid, mille alusel koostasime projektitaotluse kaitseväärtuste taastamiseks ja tutvustamiseks Euroopa Liidu Life-programmi. Taotlus tunnistati edukaks üleeuroopalises voorus ja projekt osutus edukaks nii looduskaitseliselt kui avalikkuse hoiakute kujundamisel. Eelmise aastaga lõppenud projekt “Urban Cows” jõudis 2016. aasta kevadel Life+-projektide hindamise konkursil kahe esimese hulka.
Kas nüüd on rannaniidud korras, kurvitsad tagasi tulnud ja käpaliste kooslused taastunud?
Jah, rannaniidu elupaikade päästmine ja taastamine on õnnestunud. Kariloomad hooldavad parimad niidualad madalmuruseks ja rannikumaastik on roostiku taandumise tõttu muutunud varasemast nauditavamaks.
Seiretööd näitavad, et rannaniitudele iseloomulike linnu- ja taimeliikide arvukus ning levik on tänu taastamistöödele tõusuteel ja elupaikade väärtus suuresti taastunud. Madalmurust rannaniitu kasutab pesitsemiseks viimastest kümnenditest märksa enam kiivitajaid, punajalgtildreid ja muid rannikulinde. Taimedest on roostiku varjust välja saanud ja levima hakanud Balti sõrmkäpp ja emaputk.
Kõigist sonnidest pole roostik taandunud, kuid kariloomad suudavad nüüd pilliroogu ohjes hoida.
/nginx/o/2017/03/10/6432503t1h2855.jpg)
On avaldatud kahtlust, ega lehmad supelrandu ära reosta.
Minu kolleegid on pidevalt lõugastest veeproove võtnud, terviseametki kogub suplusveeseire käigus andmeid ja suurt loomset reostust pole tekkinud. Kõige esimesel aastal olid ühes lõukas veekeemia näitajad lubatust kehvemad, aga sel alal polnud loomad veel liikunud. Seal asus hoopis linnast tulev kraav.
Peaks mõtlema ehk sellele, kuidas mõjutavad rannikumärgala linnast, kuivendussüsteemide valgaladelt ja jõgedest pärit inimtekkelised toitained ja keskkonnaohtlikud ühendid.
Pärnu jõe kui Eesti suurima valgalaga jõe toodud toitainete hulka ei saa võrrelda rannaniidu veekeskkonda linnalehmade tekitatud toitainekogustega.
Ajalooliselt on rannaniitudel olnud sadu loomi, aga on teada, et toonagi tekitasid veeprobleeme hoopis Waldhofi tehased, mitte kariloomad.
Eesti Looduse mulluses numbris oli huvitav lugu: teadlased väitsid, et tugev karjatamine hoopis vähendab toitainete reokoormust: biomassist, mis lehm sisse sööb, ei lähe tal kõik tagant välja, vaid suur osa kulub tema enda massi kasvatamiseks. On ju teada, kui hästi siinsetel rannaniitudel kasvavad lihaveised kaalus juurde võtavad.
Samuti on pidevalt pügatavad rohttaimed püsivalt kasvufaasis ja tarvitavad sõnnikuga tekkivad toitained täielikumalt ära kui hooldamata rohumaal.
Rannaniitude kõrval on Pärnumaal keskseks looduskaitsega seotud teemaks tõusnud Rail Balticu kaardile “tõmbamine”. Teie meelest peaks kiirraudtee Pärnumaa loodusest hoopis eemal hoidma. Miks?
Olemasolevate raudteede asemel uue moodsa taristu ehitamine on kallis ja ebamõistlikult suure keskkonnamõjuga.
Lõuna-Pärnumaal on üks uhkemaid Euroopa ilvesepopulatsioone, siin on karud, hundid, põdrad. Raudtee on kavandatud mööduma linnukaitsealade kõrvalt ja vahelt, mille selline kahjustamine pole mõeldav Euroopa Liidu looduskaitse seadusandluse kohaselt. Need väärtuslikud ja terviklikud loodusmaastikud on kavas pooleks lõigata.
Raudtee võiks minna pigem piki rannikut või Eesti sisemaalt, kus see riivaks metsamassiive vähem.
Rail Balticu 240 kilomeetrit tunnis sööstvad rongid vajaksid turvaaedu suurulukite pärast, ent see hukutaks palju nii aedadesse kui elektritraatidesse lendavaid metsalinde. Samuti on lindudele saatuslik nende oma lennukiirusest viis kuni kümme korda kiiremini tuhisema mõeldud rong.
Märgadesse ja inimtühjadesse metsadesse-soodesse rongiliiklust kavandades plaanitakse hakkama panna tohutu hulk ehitusmaterjali, püüdes mägesid lohkudesse ümber paigutada. Nii kulutatakse materjalivaru mõnekümne aastaga läbi. Teist jääaega meil niipea ei tule, kust me siis tulevikus ehitamiseks ja teede hooldamiseks killustikku võtame?
Loodetakse küll, et suurprojekt annab majandusele uue hoo sisse.
Eestis ei piisa kaupa, mida sel raudteel vedada, ega inimesi, kes reisiksid. Mu sõbrad juba narrivad, et meie, pärnakad, peaksime kohustuslikus korras kaks korda kuus hakkama Riiga sõitma.
Raha, mis Rail Balticu ehituseks ja tõenäoliselt hiljem ülalpidamiseks kulub, võtab meilt väljavaated teisi asju teha. Selle raha eest võiks korda teha ja korras hoida igas Eesti nurgas meid teenindava raudtee- ja maanteetaristu, mis juba toimib ja mille vajadus on praktikas teada.
Vaadata tasuks pigem tulevikutehnoloogiate ja keskkonnasõbralike transpordivõimaluste poole, neid oma innovatiivse paindlikkusega arendada ja testida.
Minu kodukandist on kaks raudteeliini Läti suunas tehtud ja mõlemad viimase 20–40 aasta jooksul maast üles korjatud. Kuidas see kolmas siis saaks õnnestuda?
Inimesed tahaksid ju kiiresti rongiga Euroopasse põrutada.
Seda Siim Kallase väidet pole keegi praktikas ega ajakohast dünaamilist modelleerimist kasutades tõestanud. Tasuvusarvestuse teoreetilised sõitjate arvud ei vasta sisulisele nõudlusele. Ajakulu ega pileti hind ei suuda konkureerida lennutranspordiga. Rail Balticu kaugem mõju võib olla hoopis Tallinna lennujaama sulgemine, sest paari tunniga saaks ju Ülemistelt Riia lennujaama, millele me Baltikumi õhuväravaks saamisele veel peale maksame!
Aastal 2000 vaidlustasime Eesti ornitoloogiaühinguga Saaremaal Undva süvasadama ehituse. Poliitikud püüdsid rahvast veenda, et suured valged laevad hakkavad sinna tulema ja õnn saabub Saaremaa õuele, aga seda ei juhtunud. Mullu hinnati süvasadama majanduslik väärtus kõvasti alla. See projekt on majanduslikult ebaõnnestunud.
Ühest küljest peaks Rail Balticust saama reisijate raudtee, aga Pärnumaa metsade vahel, kus inimasustust peaaegu pole, on jutt reisirongiliikluse arendamisest variserlik. Looduslike eelduste pärast elab viljakate muldadega Ida-Eestis palju rohkem rahvast ja tänu Tartu ülikooli tudengitele ja õppejõududele oleks mõtet elavdada rongiliiklust Tartu–Tallinna–Riia suunal.
Ometi on eksperdid Rail Balticu riske uurinud. Keda siis veel uskuda kui mitte asjatundjaid?
Kuigi on tegemist kõigi aegade suurima ja meile seninägematu keskkonnamõjuga projektiga, polnud selle mõjude hindamine küllaldase ajalise, ruumilise ega metoodilise ulatusega. Sellesse polnud kaasatud linnustiku, suurimetajate ega transporditaristu rohemeetmete tunnustatud eksperte.
Tänapäeva keskkonnamõjude hindamise standardite kohaselt jäidki mõjud elusloodusele hindamata. Selle asemel täideti sadu lehekülgi ümmarguse, koguni ekspertide kogutud fakte ja hinnanguid varjava ja moonutava jutuga.
Avalikkuse survel lõpuks avalikustatud valitsuse Rail Balticu otsuse eelnõu näitas, et Pärnu koridori kasuks olid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud otsuse kallutanud juba enne AECOMi (Briti konsultatsioonifirma, toim) tööd ja keskkonnamõjude hindamise algatamistki. Kõik järgnev on olnud kafkalik püüd ebaausat ja ilmselt ebaseaduslikku või mandaadita otsust õigustada. Põhjendused, miks meie maksumaksjal, naabritel ja lausa kogu Euroopal seda joonlauaraudteed vaja on, muutuvad kiiremini kui meie ilmastik.
Looduskaitsjaid peetakse sageli tüütuteks tegelasteks. Tahetakse midagi toredat ehitada, aga looduskaitsja ütleb: ei tohi, siin elab lendorav.
Alati, kui ärimees või poliitik midagi imehead lubab, peab kindlaks tegema, ega selle taga peitu kasumi ja mõjuvõimu saavutamine millegi arvelt, olgu selleks loodus ja/või maksumaksja rahakott, kui kas või Saaremaa süvasadama juhtumit meenutada. Kui oleks meie “tüütut” juttu tollal kuulda võetud, oleks see tarbetu investeering ehk tegemata jäänud.
Majandus on muidugi riigi ja ühiskonna elus püsimiseks vajalik, küsimus on ettevõtluse laiemas fookuses.
Kas kasumit soovitakse saada rehepaplikus ühisvara tragöödia stiilis, kus poliitiliste semusuhete abil saadakse kontroll ja kasum loodusvarade üle, ent kahjum ja jamade likvideerimine veeretatakse maksumaksjate õlgadele? Või peaks ettevõtlus ja areng toimuma vana lammutamise, 1000aastastele põldudele küprokmajade rajamise ja põlislaantesse euroraudtee surumise asemel baasväärtuste nutikast rakendamisest tõukuvalt?
Vähesed ettevõtjad teavad, kuidas ehitada ja arendada nii, et loodus säiliks. Samuti pole harjumust ega oskust teadlaste ja ettevõtjate sellealaseks koostööks. Meie akadeemilisel maastikul on puudu ökoloogilist ettevõtlust ja säästlikku arengu kavandamist suunavatest õppekavadest. Pärnu kolledžis oli meil mõne aasta eest plaan vastav õppesuund välja arendada, ent see takerdus haridusbürokraatia ja konkurentsikartuse labürinti. Kahjuks ei ole tänini üheski Eesti kõrgkoolis võimalik ökoettevõtja haridust omandada.
Näitate oma looduspiltidega, et Eestist leiab kauneid vaateid igal aastaajal ja iga ilmaga. Mis teid ennast pimedal-porisel ajal looduses köidab?
Eesti üks väärtusi peale maastike ja looduse vaheldusrikkuse on aastaaegade vaheldumine. Minu arvates on huvitav näha, kuidas kogu aeg midagi muutub. Tänagi linna poole sõites hakkas lund sadama. Keerasin metsa vahele ja tegin lumiste sammastena seisvatest puudest pilte. Olin rahul, et loodus mulle selle võimaluse andis.
Montenegros tõusis päike viimati kaks nädalat jutti iga päev kell 7 ja loojus kell 17, see muutus veidi igavaks. Eestis ei näe vahel kaks nädalat üldse päikest. Kui see siis tuleb ja annab korraks võimsa valgusmängu, oskad seda hinnata.
CV
- Sündinud 19. detsembril 1970 Häädemeestel.
- Sai Tartu ülikoolis bakalaureusekraadi zooloogias 1997, teadusmagistri kraadi loomaökoloogias 1999.
- Aastast 2009 OÜ Naturumi juhatuse esimees, vabakutseline looduskaitseekspert.
- 1990–1991 Nigula riiklikul looduskaitsealal looduskaitse ja metsanduse insener.
- Eesti ornitoloogiaühingu projektijuht 2000–2005.
- TÜ Pärnu kolledži loodusvarade rakendamise teadur 2006–2015.
- TÜ Eesti mereinstituudi projektijuht 2012–2015.
- Koordineerinud ja ellu viinud Euroopa Liidu projekte “Restoration and Management of the Häädemeeste Wetland Complex”, “Natureship” ja “Urban Cows”.
- Uurinud ja hinnanud keskkonnale avalduvaid inimmõjusid looduskaitsealadel, rannaniitudel, kavandavatel tootmis- ja uusehitusaladel, tuuleparkides.
/nginx/o/2017/03/10/6432505t1he51f.jpg)
/nginx/o/2017/03/10/6432511t1h6f0b.jpg)
/nginx/o/2017/03/10/6432515t1h92f9.jpg)