Juhtkiri: Kallihinnaline piim

Foto: Pärnu Postimees

Eesti toiduainetetööstus on keerulises seisus. Igapäevase toidu toorme hind kasvab pidurdamata, tarbijate ostujõud, vastupidi, käib alla. Halb on see, et hinnasurve puudutab kõige tavalisemat kaupa, nagu piim ja leib, milleta elu ette ei kujuta.

Samal ajal on fakt, et toorpiim on kallinenud viimased 13 kuud järjest ja piimakilost maksab kokkuostja tootjale juba 32 senti. Viimati olevat piimahinnad nii laes olnud 2008. aastal.

Oleme näinud, kui piimaliitri hind poes vajus üle kümne krooni. Nüüd räägitakse peagi reaalsuseks saavast eurosest (15-16 krooni) liitrihinnast. Arvestades, et pidevalt kallinevad nii loomasööt kui mootorikütus, näib hinnatõus olevat paratamatu.

Inimeste madal ostujõud on siiani takistanud siseturul piima hinna hüppelist tõusu, ent millalgi hakkavad siingi õmblused rebenema. Hinnast pärsitud sisetarbimist kompenseerib nõudlus maailmaturul.

Piimatootjaid ei peaks Eesti turu olukord morjendama, sest jätkuvalt kasvab välisnõudlus ja kui see piim, mida kohalikud enam osta ei jõua, töödelda piimapulbriks ning välisturul maha müüa, on tootja oma ikkagi kätte saanud.

Tõenäoliselt suureneb lehmapidajatelt piima otsemüük tarbijatele, sest 50sendise liitrihinnaga saab kombinaaditoodangust märksa rammusamat piima.

Seda, et põhiline toidukaup odavneks, loota ei ole. Kui, siis ainult kvaliteedi arvelt. Aga juua piima asemel piimataolist vedelikku, tänan ei!

Paraku on nii, et madalad hinnad maailmaturul on möödanik. Nõudlus toiduainete järele kasvab pakkumisest kiiremini ja paremini sööb see, kes on valmis maksma kõrgemat hinda.

Ajalugu kordub. Sõjaeelse iseseisvuse ajal tuli Eesti läbi oma teraviljaga, kusjuures riik hoolitses, et leib oleks kõigile kättesaadava hinnaga. Vabaturu tingimustes eelistab riik olla kõrvalseisja.