Pereabikeskus pakub võimalust pereelu tormid üle elada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vahel saab nalja ka: vastlapäeval esitas majarahvas külalistele Oskar Lutsu näidendi “Kapsapea”.

FOTO: Urmas Luik

Sügisel oma 20. aastapäeva tähistav Pärnu pereabikeskus annab abi ja peavarju neile lastele-peredele, kes eri põhjustel oma eluga hätta jäänud.

Pereabikeskuse köögis saab hätta sattunu kas või südaöösel kõhu täis. Kasvataja Külli Ristmäe liigutab seekord aga pliidil hoopis vastlasuppi.

FOTO: Urmas Luik

Lapsele püütakse keskuses luua võimalikult kodusarnane keskkond, kus puhata ja hobidega tegelda.

FOTO: Urmas Luik

Pereabikeskuse Kiige 9 asuva varjupaiga uksed on lahti ööpäev ringi, siia leiavad tee lapsed ja lastega pered, kel oma kodus turvalist olemist, vanemlikku hoolitsust või elementaarseid olmetingimusi pole. Keskuse psühholoogiateenistuses Metsa 1 antakse psühholoogilist kriisiabi, püütakse koos klientidega probleemidele lahendust leida ja inimene taas järje peale aidata.

“Põhiliselt saadavad meile inimesi linna sotsiaalosakond ja lastekaitsetöötajad,” rääkis pereabikeskuse juhataja Ulvi Nõmm. “Politsei ja ohvriabi toovad siia tänaval hulkumast leitud lapsed või vägivalla all kannatanud lapsed ja emad. Osa leiab meid ise üles, näiteks pered, kel üürileping päevapealt üles öeldud ja minna pole kuskile.”

Keskmiselt jäävad kliendid varjupaika nädalaks või paariks, sest keerulisele olukorrale, puudutab see siis lapse vanemliku hoolitsuseta jäämist või koduta peret, püütakse kiiresti lahendus leida. Vahel kulub siiski rohkem aega ja paljud abivajajad külastavad pereabikeskust korduvalt.

Esimene laste varjupaik Eestis

Esimene laste varjupaik taasiseseisvunud Eestis avas oma uksed just Pärnus 1991. aastal 16. septembril Supeluse ja Esplanaadi tänava nurgal ning sai Charles Dickensi hulkuritest jutustava raamatu järgi nimeks Oliver.

“Varjupaik loodi, aitamaks lapsi, kel kodus halb olla,” meenutas asutuse esimene juhataja Valter Parve. “Mulle pakuti võimalust tühjalt kohalt alustada neli päeva enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 20. augustil, kuu aega tegime remonti ja 20. septembril tuli esimene laps meie ukse taha.”

Supeluse 1 asunud maja oli küll vana ja räämas, kuuldavasti seal isegi kummitas, kuid Parve mäletamist mööda tunti end seal koduselt. Kehvadest kodudest varjupaika sattunud lapsi ei soovitud pahviks lüüa euroremondi, satelliittelevisiooni ega muu säärasega, et lastel poleks põhjust oma kodule varjupaika eelistada.

“Mulle meeldis väga, et Supeluse maja asus keset linna ja seal oli oma aed,” rääkis aastaid tagasi Oliveris elanud Anne-Ly, kes praeguseni pereabikeskusega seotud on. “Maja oli vana, aga hästi kodu moodi, hubane. Siin uues majas on kõik mugavused, kuid peale oma toa ja saali pole eriti kohta, kus olla, koridorisüsteem jätab mulje pigem asutusest kui kodust.”

Tänasel pereabikeskusel on oma õueala mitmete huvitavate atraktsioonidega, mida suviti ka hoogsalt kasutatakse.

Algul töötasid kasvatajad Oliveris peremudelina: mees- ja naiskasvataja koos, et üks saaks lastel silma peal hoida, kuni teine näiteks mõnele tänaval uitavale hulkurile järele sõitis. Varjupaika toodi lapsi mujalt Eestistki, suviti olid põrandad madratsitega kaetud, kuna osa ränduriverega noori õppis varjupaikade mugavusi oma huvides ära kasutama. Vahel juhtus Oliveri koduse vägivalla eest põgenenud emasid lastega.

Koostöö kasuperedega

Nii kunagine Oliver kui praegune pereabikeskus teevad tihedat koostööd kasuperedega. 20 aastat tagasi ei tohtinud lapsed varjupaika jääda kahest kuust kauemaks, samal ajal ei saanud kõiki neid tagasi koju saata ja lastekodugi polnud parim variant. Pärast avaldatud ajalehekuulutust, kus otsiti suure südamega kasuvanemaid vanemliku hooleta lastele, sõlmiti 1993. aastal esimene kasupere hooldusleping: kaheksalapseline Pärnumaa pere võttis oma hoole alla kaks hundikutsikatena kasvanud kaheaastast last, keda haigla koju saata ei lubanud. Praegu kuulub MTÜ Pärnumaa Kasuperedesse 15 peret kokku 16 eestkoste- ja kasulapsega.

Kuigi tänavalapsi Pärnus enam pole ja sotsiaaltöötajad jõuavad enamasti jaole enne, kui olukord päris hulluks läheb, pole vajadus pereabikeskuse, laste- ja asenduskodude järele kusagile kadunud: asendushooldusel kasvab Eestis praegu 1600 last ehk umbes niisama palju kui aastate eest.

Neist 1600 lapsest elab kasuperedes vaid alla 400. Parve sõnutsi on sellise olukorra tekitanud seadus, mis nõuab kasuvanematelt lapse eeskostjaks hakkamist, see omakorda eeldab täielikku materiaalset vastutust lapse ja tema tegude eest. “Materiaalne vastutamine tekitab paljudes kasuperedes tõrke,” arvas Parve. “Samuti on omavalitsusel ilmselt lihtsam “lükata” laps lastekodusse kui suhelda pidevalt kasuperedega, neid nõustada ja aidata.”

Nõmm lisas, et Pärnus on loodud pereabikeskuse baasil kasuperespetsialisti ametikoht nõustamaks kasuperesid ning vahendamaks koolitusi. Pereabikeskuse kaudu on kasuperedes praegu kaheksa Pärnu linna last.

Koht, kus tormi vaibumist oodata

Pereabikeskusesse satub lapsi, kelle kodus peetakse parajasti kõva joomapidu, mõne vanemad on tervislikel või majanduslikel põhjustel võimetud lapse eest hoolitsema, mõni laps hulgub keset ööd tänavatel, sest teda ei oodata kusagil. Vahel jooksevad lapsed ise kodunt ära, kuna ei leia vanematega ühist keelt. Emadele lastega pakub maja pelgupaika koduvägivalla eest ja ajutise peavarju saavad siin lastega pered, kes mingil põhjusel päevapealt koduta jäänud.

Keskusse sattunud inimesel lastakse puhata, pesta, rahuneda ja kõht täis süüa. Esmavajadused rahuldatud, asutakse sotsiaalpedagoogi abiga mõtlema, kuidas kriisi lahendada.

“Teavitame sotsiaal- ja lastekaitsetöötajaid, uurime, kas nad teavad midagi pere olukorrast,” selgitas Nõmm. “Saame aidata eri teenustega: psühholoogiline nõustamine, tugiisiku teenused toimetulekuraskustes peredele, toitlustamine, beebikool, tugikasvatajate süsteem, perekonnas hooldamine ehk kasupereteenus, asenduskoduteenus. Päevakeskusest ja tugiisikuteenusest on välja kasvanud klubiline tegevus näiteringi näol. Saame teha sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele ettepanekuid, millised on võimalused olukorra lahendamiseks meie teenuste baasil.”

Oma muredest saab rääkida keskuse psühholoogidele. “Püüame eelkõige taastada laste usaldust inimeste vastu,” sõnastas psühholoog Irina Sladkova oma olulisima ülesande. “Need lapsed on igasugust elu näinud, nad on targad ja mõistavad täiskasvanutest palju rohkem. Katkise hingega on pigem täiskasvanud. Arvan, et aeg mõjutab meie elu tugevalt: praegused vanemad kasvasid Vene ajal, hoopis teistsuguste reeglite ja kasvatuse mõjusfääris. Nüüd antakse vabadust palju ja vanemad ei oska muutunud olukorras enam lastega toime tulla.”

Perele saab appi saata vastava koolituse läbinud tugiisiku, kes aitab näiteks emal imikuga toimetada, õpetab tulemuslikku koristamist ja söögitegemist, juhendab toimetulekut majanduslikult keerulises olukorras jne. Pereabikeskusega teeb koostööd neli vabatahtlikku abilist, kes on vanemaks vennaks või õeks täiskasvanu eeskuju vajavatele lastele. “Vanem õde-vend kohtub lapsega kord või paar nädalas, lapse jaoks on aega, koos võetakse midagi huvitavat ette,” rääkis Nõmm hiljuti käivitunud projektist. “Kutsun üles lapsevanemaid ja õpetajaid meiega ühendust võtma, kui teatakse lapsi, kellele täiskasvanud eeskuju vaja oleks.”

Varjupaiga päevakeskus toetab praeguste ja endiste abivajajate laste vaba aja sisustamist. Korraldatakse väljasõite, käiakse kinos, ujumas, tähistatakse sünnipäevi.

Koju tagasi või ei?

Hoolimata hulgast abimeetmetest, ei aita mõnda peret siiski miski, sest puudu on kõige tähtsam: soov ise end aidata. Mõni küll pingutab, kuid kaotab taas motivatsiooni, olgu siis põhjuseks alkohol, haigus või töökaotus.

On inimesi, kes harjunud kõikjal vaid paluma ja nõudma ega kavatsegi oma olukorra parandamiseks ise midagi ette võtta. Valter Parve sõnutsi kasutatakse vahel väljapressimise vahendina kõmupressigi: sotsiaaltöötajaid ähvardatakse “Võsareporteri” kohalekutsumisega, kui teatud hüvesid ei anta.

“Paljudel on õpitud abitus: kui kõik lahendused kätte antud, ei osata neid hinnata ega hoida ning lastakse kõik käest lootuses, et ehk aidatakse jälle,” rääkis Nõmm. “Siiski on rohkem positiivseid näiteid, kus pere püüab jalgu alla saada. Vanemad kardavad tihti, et lapsed võetakse ära, ja see paneb pingutama.”

Sotsiaalpedagoog Toomas Toimeta kinnitas, et lapsed võetakse perest siiski viimase lahendusena, sest isegi väga räämas kodus on lapsed sellesse ja vanematesse kiindunud.

“Laste kodunt lahtirebimine on alati lastekaitsetöötajale tohutu risk ja suur vastutus,” lisas Toimeta. “Vahel jõutakse kokkuleppele, et lapsed on niikaua varjupaigas, kuni vanemad teevad elamise korda, ajavad rahaasjad joonde, lasevad alkoholivastase ampulli panna, ja on palju näiteid, kui inimene võtabki end kokku.”

“Iga juhtumit peab eraldi vaatlema,” kommenteeris Nõmm. “Ka alkoholiprobleemiga peres saab lapsed üles kasvatada ja neile hariduse anda. Pereabikeskus on sellisel juhul vahepeatus, kus oodata olukorra lahenemist, tõmmata hinge. Olukorra normaliseerumisel saab laps koju tagasi minna.”

Palju probleeme on Toimeta sõnutsi ühiselamutes, kus lastega pered on sunnitud elama kõrvuti alkohoolikute ja vangist tulnutega, jagama räpaseid ühiskööke ja tualette.

“Seal võib näha väga räiget elu,” tõdes Anne-Ly, kel sellise eluga kogemusi. “On lapsi, kes isegi õues ei käi, kolavad mööda koridore, näevad joomist ja ropendamist. Kodutunde tekkimisest ei saa seal juttugi olla.”

Sel põhjusel ei soovi ühiselamusse linna pakutud pinda tihti vastu võtta lastekodust ellu astuvad nooredki. “Eestis puudub lastekodulaste järelhooldus,” kritiseeris Parve. “Mujal riikides on asendushooldusel noore täisealiseks saamisel kõrval tugiisik, kes aitab õppida ametit ja leida eluaset, nõustab ametiasutustega suhtlemisel.”

Mida saab teha sotsiaalse närviga kodanik, kes soovib raskustes peresid aidata?

“Esimene asi on märgata abivajavat last,” pani Toimeta inimestele südamele. “Tihti pahandavad inimesed sotsiaaltöötajatega: miks midagi ette ei võeta? Kui naabrid või tuttavad ei anna probleemidest teada, ei saagi sotsiaaltöötaja ju reageerida.”

Kui keegi tahab abistada majanduslikult raskes olukorras peresid, soovitab Nõmm ühe võimalusena pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötajate poole, kus ollakse konkreetsete inimeste vajadustest teadlikud ja võimalusel viiakse abipakkujad ja -vajajad kokku.

Pereabikeskusessegi on toodud maiustusi ja mänguasju, riideid ja kodutarbeid, mis abivajajatele edasi jagatud.

“On toredaid anonüümseid toetajaid, näiteks üks kodanik organiseeris pereabikeskuse rahvale maja sünnipäeva puhul laevasõidu Pärnu jõel,” meenutas juhataja. “ Pereabikeskuse laste vaba aja sisustamist toetab MTÜ SEB Heategevusfond, mis saab oma vahendid just selliste sotsiaalse närviga kodanike annetustest.”

Tagasi üles