Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/29/4540991t1h974e.jpg)
/nginx/o/2017/03/06/6415907t1h0a3a.jpg)
Vabakonna tahe toetada Eesti edenemist on inspireeriv, olgu see siis “Teeme ära!” koristustalgud, arvamusfestival, rahvakogu, vabatahtlikud päästjad. Tean paljusid vabakonna inimesi ja müts maha nende pühendumuse, silmaringi, süvenemise ja hoolimise ees! Kahjuks ei tunne ma aga kodanikuaktivist Meelis Tammet. “Kahjuks” seepärast, et tahaksin talle silma vaadata. Sooviksin näha, kes on nii tark, et teab, kuidas rahvasaadikud riigikogus ainult aega surnuks löövad.
Mina ei ole üheski ametis aega surnuks löönud, ei enne põllumajandusettevõtluses töötades ega nüüd riigikogu majanduskomisjonis ja samal ajal kodukoha probleemidega tegeldes.
See kõik ei vaja üliinimlikke võimeid, nagu kodanikuaktivist Tamme kahtlustab, vaid sihikindlust ja aja täpset planeerimist. Kodanik, kes arvab, et “tavaliselt saavad mitme kohustusega hakkama need, kelle eest suurem osa tööst lõppkokkuvõttes ära tehakse”, ei tea elust ega poliitikast küll midagi. Mitme kohustusega saavad ikka hakkama need, kes tahavad ja suudavad seda kõike ise teha. Need, kes teiste turjal liugu lasevad, libisevad kiiresti pildilt.
Kui ma aga loen, kuidas kodanikuaktivist Tamme vastandab erakondi, mis ei tea kohalikest asjadest midagi, ja valimisliite, mis teavad täpselt, kuidas kohalikku elu edendada, tundub, et autor kas on gümnaasiumis kodanikuõpetuse koolitunnid vahele jätnud või ajab teadlikku valejuttu.
Parlamendi- ja erakonnakolleeg Helmen Kütt meenutas hiljaaegu Postimehes, et ega erakonnad ole saatanast. Tõepoolest, erakondade liikmeskond ongi ju kohalike inimeste ja nende mõtete kogum. Kohalikel valimistel ei õnnestu ükski proovireisija, kes end Tallinnast sõbra juurde Türile või Olustverre korraks sisse kirjutab.
Ole sa kui kõrge poliitik tahes, kohalikel valimistel saad edukas olla vaid siis, kui kohalikud elanikud sinusse usuvad.
Lõpetuseks kahest toolist. Mulle on see arusaadav, kui riigikogu liige hoiab oma kodukohaga sidet seeläbi, et on tegev sealses volikogus. Nii jõuavad kohalikud mõtted otse Toompeale ja selgitused keskvõimu otsustamisest (või otsustamatusest) kiiresti kohapeale.
Selline ühine mõtteruum ongi Eestis – kui nüüd president Kersti Kaljulaidilt sõnu laenata – nagu minakildudest põimitud vitspunutis.