Pookimine käib imelihtsalt

Voltveti koolituskeskuses aiandust õpetav Erna Gross näitab oma õpilaste edukalt poogitud õunapuud, kus kasvab nüüd neli sorti õunu. Foto: Urmas Luik

Leidsite naabri aiast maitsva ploomisordi, aga oma aias pole kohta veel ühe puu istutamiseks või unistate koduaias ühe puu küljest noppida nii suve- kui sügisõunu. Pookimine oleks lahendus mõlemal puhul.

Paraku tundub pookimistöö enamikule inimestest liialt keeruline. Sellega pole sugugi nõus Pärnu kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse aianduse eriala õpetaja Erna Gross, kes suudab teema rääkida-näidata ülilihtsaks. “Ei midagi keerulist,” kordab ta aina.

Gross võtab noa ja näitab mängeldes ette kolm viisi, kuidas koduaias puid ja põõsaid pookida. Üks võimalus teisest lihtsam ja siis veel üks eriti lihtne. Pookimises iseenesest pole tema kinnitusel midagi keerulist, kui kätt harjutada. “Eduka pookimise eelduseks on väga terav nuga,” rõhutab ta. “Noa õige teritamine ongi pookimisel kõige keerulisem. Parimad lõiked saab sirgeteralise oksastamisnoaga, mida teritatakse ühelt küljelt.”

Aiaärides müüakse spetsiaalseid pookimisnuge, kuid Grossi väitel saab hakkama isegi kartulikoorimisnoaga, kui see on õhuke ja üliterav.

Harjutage pajul

Arusaadav, et kalli raha eest ostetud ja mitu aastat poputatud puukese peal kätt proovida on paras risk. Seetõttu tasub pookimist õppida hoopis pajuokstel. “Pajul on koor varsti lahti ja selle peal on hea harjutada, sest paju kasvab hästi kiiresti ega ole kahju, kui algul viltu läheb,” seletab Gross.

Nii et huvilised lõigaku kraavi veerelt ports oksi, teritagu nuga ja hakaku proovima.

Enamikul aiandites müüdavatel viljapuudel on valitud sort poogitud mõne metsiku ja vastupidavama tüvele. Aga koduaias võiks algaja pookida uusi sorte puu okste külge, selle asemel et tüve lõikuda.

Mõni kardabki pookimistööd, arvates, et puu saab viga ja sureb. “Ei, puuga ei juhtu midagi, ainult oks ei lähe võib-olla kasvama,” rahustab Gross.

Pookimisvõtted

Esimest pookimisvõtet näidates võtab Gross kaks enam-vähem ühejämedust oksa ja teeb mõlemale võrdse pikkusega diagonaallõike. Hea, kui ühendatav pind oleks võimalikult pikk – neli oksa läbimõõtu. Nüüd sätib spetsialist kaks oksa täpselt kohakuti. Tuleb jälgida, et poogitav oks ehk poogend oleks ikka õiget pidi, et latv ei läheks pookekoha vastu.

Oksad kokku sätitud, tuleb võtta pooketeip (aiaärides müüakse seda käepäraselt pisikestes pakkides) ja siduda pookekoht suunaga alt üles korralikult kinni, et vihm haava ligi ei pääseks. Pungad tuleb teibi alt välja jätta.

Augustiks, kui pookekoht kinni kasvanud, sulab teip ise ära. Kui pooketeipi pole, võib kasutada kileribasid, kuid need tuleb suve lõpul kindlasti eemaldada.

Gross võtab kätte kaks järgmist oksa. Poogendi alumisele otsale teeb ta kaks lõiget ja see jääb kolmnurkseks. Pookealusele teeb aga niisama suure kolmnurgakujulise sisselõike ja sobitab kaks oksa kokku. Jälle teibiga hoolikalt ümbert kinni.

Seda võtet nimetatakse lõhesse oksastamiseks ja pealtnäha tundub see esimesest variandist keerulisem, kuid Grossi sõnutsi on see tegelikult lihtsam, sest lõikepindu on kergem sobitada. “Lõikepinnad peavad täpselt kokku minema. Kui jääb õhuvahe, ei kasva oksad nii kiiresti kokku,” selgitab ta.

Nüüd näitab Gross veel üht pookemoodust, mis tema väitel eelmistest veel lihtsam ja sobiv kasutada mais, kui koor lahti. Pookealuse kooresse teeb ta pisikese sisselõike suunaga lõikekohast allapoole ja lükkab koore veidi lahti. Võtab diagonaalselt lõigatud pookeoksa ja sobitab koore alla ning kinnitab teibiga. Koore alla pookides võib mitu pookeoksa ringi mööda oksa külge pookida. Näiteks tüviroose kujundatakse nii.

Sel kevadel võivad aiapidajad avastada, et mõni roos on välja läinud. Ometi ei tähenda see, et kindlasti peab labida haarama. Kõik roosid on poogitud või silmastatud vastupidavale kibuvitsale. Miks mitte proovida kibuvitsale pookida koore alla mõne roosi oksakesi.

Oma tüviroosi saab kujundada kibuvitsa meetrise varrejupi otsa, kui pookida koore alla mitu roniroosi oksa. Okstele jätta paar punga ja edaspidi painutada peened oksad nii, et need hakkaksid allapoole kasvama. Samamoodi võib pookida endale rippuvate okstega leinapaju – alustuseks hea kätt harjutada.

Kui pookida koore alla, võiks aluse läbimõõt olla vähemalt sentimeeter-poolteist.

Rahvasuus kiputakse pookimiseks nimetama ka silmastamist. Selleks võetakse pung koos poolteise sentimeetri pikkuse talla ehk ümbritseva koorega ja pannakse teise oksa peale tehtud lõikele. Jälgida tuleb, et pookekohad oleksid samas suuruses. Jällegi teibiga kinni.

Silmastada võib viljapuid, roose ja muidki taimi.

Millal alustada?

Pookeokste võtmiseks sobiv aeg kestab lehtede langemisest nende tulekuni. Neid tohib rahulikult säilitada kas sügavkülmas või õues lumes, peaasi, et külmas kohas. “Praegu võib juba pookimist alustada,” soovitab Gross. “Kui nüüd pookida, hakkavad oksad kokku kasvama, kui puu mahlad liikuma hakkavad.”

Kui mahlad juba voolavad ja pungad paisuvad, on samuti veel võimalik pookida, ehkki keerulisem. Koore alla saab pookida, kui mahlad liikvel ja koor lahti.

Veel tasuks arvestada, et poogitav oks oleks nii pikk, et sel on paar punga, pikem paneb puule liiga suure koormuse.

Gross seletab, et kui kevadel pookida, kasvab haav augustiks kinni. Järgmisel aastal kasvatab taim pungadest võrsed, augustis kogub toitaineid ja ülejärgmisel aastal võib poogitud oksal õisi oodata.

Kui keegi hakkab oma aeda perepuud pookima, tuleks oksad sildikestega tähistada, muidu juhtub, et kunagi hoolduslõikust tehes lõigatakse poogitud oks välja.