Eesti pere põgenes Liibüast Pärnusse

Juhan Kahu Liibüas lambalihapoes.

FOTO: Erakogu

Pärnus Liiva tänaval asuvat elamist kasutab Kahude pere enamasti suvekuudel. Seekord satuti siia veebruaris, sest Liibüas läks olukord pingeliseks.

Kaja Kahu koos tütrega Tripoli kesklinnas restoranis.

FOTO: Erakogu

19. veebruaril kadus Tripoli välismaalaste piirkonnas elava Juhan ja Kaja Kahu kodust internetiühendus. Järgmisel päeval olid tänavad tavapärasest tühjemad ja kaupmehed viisid poest asju minema. Öösel kostis linnas laske, 21. veebruari hommikul olid suurematel ristmikel paiknevad politseikioskid maha põletatud.

“Me ei ole inimesed, kes peavad igast revolutsioonist osa võtma, ega läinud keskväljakule vaatama, kes keda tulistab,” ütles Kaja Kahu. Tema abikaasa töötab tubakafirma Philip Morris Liibüa piirkonna juhina ja eelmise aasta alguses kolisid nad tütre ja koeraga koos Tripolisse.

Käed üles

21. veebruaril hakkasid välismaalased riigist välja sõitma. Liibüa suuruselt teine linn Banghazi oli selleks ajaks juba mässuliste käes.

Õnneks tuli Skype’iühendus tagasi, mille kaudu Kaja sai Eesti turismifirmast piletid osta. Nendeta poleks öösel lennujaamas midagi teha olnud.

Kogu elamine jäi maha, koer sealse veterinaari hoolde. Kõige pingelisem oli öine sõit lennujaama, kui automaaditoru aknast sisse suruti ja kõigil käed üles tõsta kästi. Kahusid aitas vähene araabia keele oskus.

Maltale lend viibis, sest õhuruum oli suletud. Pärast öö läbi ootamist, mille tõttu edasised lennukipiletid vett vedama läksid, tõusis viimase kohani täis tuubitud lennuk lõpuks õhku. Salongis vallandus aplaus.

Kahud sõitsid 22. veebruaril Maltalt edasi Londonisse ja sealt Tallinna. Pärnu kodus olid nad eelmise nädala reedeni, kui perel Šveitsi tuli minna.

100 päeva aastas kulus reisimiseks

Ligi 50aastaste Juhan ja Kaja Kahu ühine rahvusvaheline elu sai alguse Tallinna 21. keskkoolist, kus nad samas klassis õppisid. 1994. aasta kevadel pakuti Juhanile Philip Morrise Eesti turu juhi kohta. Elu võõrsil algas 2001. aastal, mil pere kahe lapse ja kahe koeraga Vilniusesse kolis.

Lapsi on Kahudel neli. Vanem poeg oli juba kooli lõpetanud, 16aastane lõpetas aasta Eesti koolis. 3,5aastane tütar ja 14aastane poeg hakkasid Vilniuses õppima rahvusvahelises Ameerika koolis, tütar muidugi selle lasteaiarühmas. Saku õlletehases müügijuhina töötanud Kaja jäi koduseks.

Leedu elu ei erine väga palju Eesti omast. “Leedukad on oluliselt usklikumad. Kõiki kirikupühi tähistati laia joonega. See, mida nad kartulist suudavad välja võluda, on küll uskumatu,” meenutas Kaja.

Juhani töö oli juba Eestis rahvusvaheliseks muutunud. Umbes 100 päeva aastas kulus reisimiseks, suheldi enamasti inglise keeles. “Eks väike ärevus ikka olnud,” tunnistas mees.

Kaja jutu järgi õppis ta Vilniuses elatud 3,5 aasta jooksul leedu keelt passiivselt üsna palju, kuid inglise ja vene keelega sai Leedus hakkama. Tutvuskond oli rohkem ingliskeelne, poes läks vene keelt vaja.

Kodu ühel, töö teisel pool revolutsiooniala

2005. aastal kolis pere Kiievisse, sest varem Baltikumi marketingijuhina töötanud Juhanist sai Kaukaasia turujuht. Kaks täiskasvanut, kaks last ja kaks koera kolisid Kiievisse. Koerad, muide, on Kajude peres väga olulised ja puudli elutee lõppeski Kiievis.

“Ukrainlased on slaavi rahvus. Avar hing lõi välja igas inimeses. Nad on suhteliselt avatud ja sõbralikud,” kirjeldas Juhan uut keskkonda.

Kolme ja poole miljoni elanikuga Kiiev erineb Vilniusest sootuks. “Liiklus lööb sind pahviks, aga selle õpib kiiresti ära,” ütles muu hulgas aasta konsulaarosakonna ametnikuna töötanud Kaja. Nagu Vilniuses elasid Kahud ka Kiievis äärelinna eramus.

Enne välismaale tööleasumist õppis Juhan kuu aega Prantsusmaal ja kuu Singapuris, kuidas töötada võõral maal ja mis asi on kultuuriðokk. “Sellest sa ei pääse nii või naa, aga hea, kui tead, mis võib juhtuda,” lausus Kaja.

Ukrainas toimus sel ajal oranþ revolutsioon. Töökoht oli ühel, kodu teisel pool, vahepeal asusid telgid ja peeti miitinguid.

“Pärast oranþi revolutsiooni hakkas ukraina keel valjemini kõlama,” meenutas Juhan. “Nii raadio, televisioon kui lehed olid varem venekeelsed. Rahvas hakkas oma juuri otsima, nõukogude ajal ukraina keelt koolis enam ei olnud.”

Rääkimiseks tuli teisel käsi kinni hoida

Tööalaselt oli Juhani vastutada Gruusia, Armeenia ja Aserbaidþaani, hiljem ka Moldaavia turg. “Igal pool katsusin korra kuus käia, neli reisi kuus oli kindlustatud,” lausus ta.

“Eks me naersime, et ta käib tööl lennukiga. Esmaspäeval ära, reedel tagasi. Seal sa olid kõige rohkem kodunt ära,” kõneles Kaja.

Küsimusele, miks nad siis Eestis ei elanud, vastas Juhan, et turu juhtimine pole ühemehe-show. “Kolleegidega on vaja koos istuda ja nõu pidada. Näost-näkku-kohtumised on tunduvalt emotsionaalsemad,” rääkis ta.

Kaukaaslaste emotsionaalsusest rääkides tõi Kaja näiteks, kuidas Gruusias naaberlauas ligi 70aastased mehed omavahel suhtlesid. Kui üks mees kogu aeg kõneles ja kätega vehkis, pidi teine tal vahepeal käsi kinni hoidma, et ise saaks sõna sekka öelda.

“Nad on ülevoolavalt külalislahked,” ütles Juhan. “Jagavad kõike, mis on, üritavad kõike pakkuda, mis on,” lisas Kaja. Talle meeldis Gruusias eriti.

Kaja kirjutas “Minu Guatemala”

2007. aastal toimus Kahude elus veel suurem muutus: pere kolis Kiievist Guatemalasse. Sel kuul avaldas Petrone Print Kaja Kahu kaht aastat kokku võtva raamatu “Minu Guatemala. Maa, kus vikerkaar saab oma värvid”.

Kaugemale kui Kesk-Ameerikasse on raske kolida. Eesti jääb teisele poole maakera, lennukipiletid on kallid. Inglise keelega pole suurt midagi peale hakata.

Kahud hakkasid juba Kiievis hispaania keelt õppima, sest teisiti olnuks väga raske inimestest aru saada. “Lihtne inimene seal muud keelt ei räägi. Tänaval, poes ja turul ei oska teenindaja ühtegi teist keelt,” rääkis Kaja.

Kaja sõnutsi hakkas ta hispaania keeles kõnelema pool aastat pärast Guatemalasse kolimist. “Aru sain varem, siis julgesin proovida,” lausus ta. Juhan lisas, et teise aasta lõpus nad enam grammatiliselt jämedaid vigu ei teinud.

Kogu elu möödus ihukaitsjate valvsa silma all. Kajal oli neid üks, Juhanil kaks. Maailma kõige suurema tänavakuritegevusega riigis on ihukaitse hädavajalik.

Kohalikest oluliselt pikemad, heledate juustega välismaalased torkavad tänavapildis kergesti silma. Välismaalastelt on alati rohkem võtta, ent isegi kohalikud hoiavad autos kahte kotti: päriskotti ja seda, mida röövlitele anda.

Kui vastu ei hakka, siis maha ei lööda, ainult võetakse raha ja asjad. “Guatemalas on pea kõiki korra röövitud,” ütles Kaja.

Juhani selgitusel on selline olukord 30aastase kodusõja tagajärg. “30 aastat elati, püss padja all. Nüüd võtab vähemalt kaks inimpõlve aega, et inimeste käitumist muuta,” jutustas ta.

Elukorralduse määravad kliima ja koraan

2009. aasta sügisel tuli pere Guatemalast Eestisse. Juhan töötas neli kuud Šveitsis ja ootas Liibüa viisat, Kaja elas koeraga Pärnus ja tütar õppis Tallinnas rahvusvahelises koolis. Jaanuaris mindi kõik koos lõpuks Liibüasse.

“Iga Araabia maa erineb teisest,” kirjeldas Juhan. “Tõsi, kõik nad on araablased ja kummardavad Allahit, kuid kindlasti pole Liibüa näiteks selline riik nagu Egiptus.”

Teise maailmasõja lõpuni Itaalia kolooniaks olnud maa territooriumil elab neli peamist hõimu. Gaddafi hõimukaaslasi on viimase 40 aasta jooksul edutatud, sotsialistlikus riigis on võim formaalselt rahva käes.

Liibüalaste elukorralduse määravad kliima ja koraan. Palvetatakse viis korda päevas, kella kolme ja kuue vahel on palavuse tõttu vaikne aeg. Detsembris läheb õhtul kella seitsmest, juunis kella üheksast pimedaks, kuid kauplused on keskööni lahti.

“Kusagilt mujalt pole ma ostnud nii odavat vett kui kõrbes. Meie perele vajaliku saia kogusel ei olnud hinda, alati kästi veerandi dinaari eest saia ostes seda juurde võtta,” jutustas Kaja. Vesi ja nisutooted on valitsuse doteeritud.

Üks USA dollar on võrdne 1,25 dinaariga. Pudelivesi maksab 0,2 dinaari, riigiettevõtetes töötavate inimeste kuupalk on 600-700 dinaari.

Guatemala kõrval on Liibüa väga turvaline riik. “Nõukogude KGB oli Gaddafi salapolitseiga võrreldes poisike,“ meenutas Juhan riiki, kus inimesed oma arvamust ei avalda.

Tripoli lennujaamas on saada vähemalt 40 keelde tõlgitud Muammar Gaddafi “Rohelist raamatut”. Erinevalt Nõukogude Liidu raudsest eesriidest võivad kõik piiranguteta välismaal käia ja riigis töötab väga palju välismaalasi.

Päev korraga

Seda, mis Liibüast tulevikus saab, Kahud prognoosida ei oska. “Kui asi nii ühemõõtmeline oleks, oleks see juba lahenenud,” lausus Juhan. Kui olukord võimaldab, lähevad nad Liibüasse tagasi, sest tavaliselt töötab Juhan ühes riigis kolm-neli aastat.

“Kaua selline elu võiks veel kesta?” tundsin huvi. “Liibüa suhtes elame ühe päeva korraga,” vastas Kaja ja lisas, et loomulikult on nad omavahel sellest rääkinud, aga konkreetseid plaane seada on keeruline.

Oma eluviisiga on Kaja rahul. “Erinevad kogemused, fantastiliselt toredad inimesed. Olen ise palju avatumaks muutunud,” kinnitas ta.

Tagasi üles