Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/11/27/13499877t1he590.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/03/15/6452293t1ha5dc.jpg)
Meedia on viimasel ajal rohkelt tähelepanu pööranud nii-öelda kadunud noortele, kes ei õpi ega tööta. Selleteemalistes artiklites käiakse välja ehmatavaid numbreid. Kommentaarid ja arvamused noorukite kohta on: “memmepojad”, “siidikäpad”, “muidusööjad”. Vanem generatsioon targutab ja ohib, et noorus on hukas.
Valutades südant noorte pärast, olles sündinud 70. aastate alguses ja kasvatades kahte poega, kellest üks juba maadleb tulevikuidentiteedi probleemidega, tahaksin jagada oma mõtteid sel teemal.