Juhtkiri: Euroopa jälle sõjas

Foto: Pärnu Postimees

Läinud nädalavahetusel läksid lääneriigid taas sõtta. Kui arvestada missioone Iraagis ja Afganistanis, enne seda sõda kunagises Jugoslaavias, on rahuaega tsiviliseeritud maailma kombel viimasel paari aastakümnel häbiväärselt nappinud.

Taas paistab, et lääs on Araabia maad haneks tõmmanud. USA välisminister Hillary Clinton alles tänas Araabia Liigat toetuse eest lennukeelutsoonile, see aitas ÜRO julgeolekunõukogus koguda vajaliku arvu hääli.

Üleeile teatas Araabia Liiga, et lennukeelutsooni toetades ei pidanud nad silmas lubada lääneriikidel anda õhulööke Liibüa sõjaliste tugipunktide ja õhukaitserajatiste pihta. Ilmselt arvati, et lennukeelutsoon peaks sarnanema sama abinõuga kunagi Iraagis, kus koalitsioon jälgis, et ükski sõjalise otstarbega teraslind ei tõuseks õhku ründama kurdi mässulisi. Mingist maapealsete objektide tulistamisest ega ründamisest polnud juttugi.

Araabia Liiga, mis koondab 22 riiki, valmistus eile kokku kutsuma hädaistungit, et arutada, mida Liibüaga ette võtta, sest siseriiklik vaenutegevus opositsiooni ja diktaator Muammar al-Gaddafile ustavate vägede vahel jätkub.

Lääneriigid olid eilse seisuga korraldanud kaks raketirünnakute lainet, aga tegelikku olukorda pole õhureidid muutust toonud. Pigem hakkab tekkima vastuseis USA, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja ülejäänud koalitsiooniriikide tegevusele.

NATO on kinnitanud, et maitsi sissetungi Liibüasse ei tule. Kõige hullem on pikaajalise kodusõja väljavaade, kus mässulised ei suuda võita ja režiim omakorda vastaspoolt puruks lüüa. Selline areng paiskaks Liibüa viletsusse, suureneks ebastabiilsus regioonis ning “nokk kinni, saba lahti” seis sunniks ÜROd kaaluma senisest karmimaidki meetmeid.

Ekspeditsiooniväed veel ühes riigis oleks koorem, mille kandmisega tekiks NATO-l ja majandusraskustes Euroopal suuri probleeme.