Eelmisel aastal uppus Eestis päästeameti andmetel 97 inimest (www.rescue.ee/uppumissurmad/uppumissurmad2010). On olemas väike vale, suur vale ja statistika.
Tants ümber Raba ujula
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2001. aastast, kui Eesti vetelpäästeühingu maine vara ja kohustused anti lõplikult üle kohalikele päästeteenistustele, ei ole keegi tõsiselt tegelnud veeõnnetuste põhjuste väljaselgitamise, analüüsi ega statistikaga.
Vetelpäästeühingu tehtud viimase statistika põhjal uppus aastatel 1995–2001 riigis 1002 inimest ehk keskmiselt 143 inimest aastas. Ka esimesel iseseisvusperioodil (1930) uppus Eestis 130 inimest. Kindlasti ei ole uppunute arv aastatega vähenenud, muutunud on vaid veeõnnetustes hukkunute klassifikatsioon.
Kellele saab loota pisike ujula?
Öeldakse, et uppunuid loetakse sügisel, kuid uppumissurmast “päästetud” surevad üldjuhul kaks kuni kuus kuud hiljem ajusurmast tingitud tüsistustesse. Mõni vegeteerib aasta kordagi teadvusele tulemata ja sureb. Neid aga ei loeta ju uppunute hulka. Seega võib öelda, et Eestis uppus eelmisel aastal üle 97 inimese ja seegi arv pole lõplik, sest osa neist alles sureb lähi- või kaugemas tulevikus.
Mis paneb sellisel teemal kirjutama? Ajal, kui veeohutus on siseministeeriumi ja päästeameti prioriteet ja mõeldakse pingsalt sellele, kuidas vähendada veeõnnetuses hukkunute arvu, levis Pärnumaal uudis, et Raba ujula suletakse rahanappuse tõttu taas.
Ei ole võimalik, et üks väike Eesti ujula suudab ennast ise ära majandada. Samal ajal pole mingi saladus, et paljud ettevõtted püsivad elus vaid tänu dotatsioonile (Estonian Air, Saaremaa Laevakompanii, SEBE ja muud bussifirmad). Kellele saab siis loota pisike ujula?
Lihtne on öelda, et raha ei ole ja ujula probleem on ainult ujula mure. Kas ikka on? Nii linna- kui maavalitsusel on kohustused oma kodanike, eeskätt laste ja noorte ees.
Räägime, et meil pole raha, et ujulat elus hoida. Kuid kas keegi on mõelnud, mis lähevad meile maksma need 97 inimest, kes surid eelmisel aastal veeõnnetustes? Nad olid ju enamikus maksumaksjad. Lisage siia nende elamata jäänud aastad ja saate teada, kui palju jääb riigil ja kohalikul omavalitsusel maksude näol raha saamata.
Selle kõrval peab omavalitsus mõtlema sellele, kuidas toetada hukkunute peresid, sest lapsed on vaja suureks kasvatada. Samuti on vaja mõelda hukkunute vanematele, eriti kui tegemist oli lapsega, sest lapse surm viib sageli lahutuse, alkoholismi või isegi enesetapuni.
Mida me siis lõpuks tahame? Ilusaid numbreid? Selleks, et vähendada veeõnnetustes hukkunute arvu, piisab ju vaid sellest – nendiks irooniliselt –, kui muuta jälle veeõnnetustes hukkunute klassifikatsiooni ehk seda, keda me loeme uppunuks.
Tahame pigem siiski elada turvalises keskkonnas ja panustada kodanikele, kes elavad ennast ja teisi ning keskkonda säästvalt ja ohtu seadmata.
Inimestele peab mõtlema
Kes ja mida peab tegema, et meil ei tuleks seista tuttava uppunu kirstu kõrval või lugeda lehest järjekordsest uppumissurmast?
Selleks peame õpetama lapsed ja noored ujuma. Üle tuleb vaadata ja vajadusel muuta haridus- ja teadusministeeriumi kinnitatud koolilaste ujumaõpetamise kohustus ning see koos omavalitsustega ellu viia.
Ei pea minema nii rangeks kui Soomes, kus noor, kes keskkooli lõpuks ei suuda ujuda 200 meetrit, lõputunnistust ei saagi (muidugi, kui ta enne keskkooli lõppu ära ei upu).
Lastele ja noortele stuleb rääkida suvistest ja talvistest veeohutuse kuldreeglitest. Ja kõige olulisem: anda oma käitumisega lastele ja noortele eeskuju. Mis kasu on nõuda lastelt ja noortelt kiivri kasutamist jalgrattasõidul, kui me ise autoga sõites jätame turvavöö kinnitamata.
Koidula gümnaasiumi ujula ei suuda muidugi teenindada kõiki Pärnu linna ja maakonna koolide ujumaõpetamise kursusi.
Samal ajal on Raba ujula üks väheseid ujulaid Eestis, kus vetelpäästjad, päästjad, politseinikud, piirivalvurid ja kaitseliitlased treenivad ning harjutavad neid elemente, mis nende tööks on vajalikud.
Raba ujula sulgemisega võtame võimaluse treenida ja harjutada neilt, kes peaksid meile appi tulema siis, kui me hädas olles seda vajame. Raba ujula ei ole niisama üks väike Eesti ujula, vaid midagi palju enamat.
Loodan siiralt, et meie leivaisadel jätkub tarkust ja julgust teha õigeid otsuseid, et nad ei mõtleks ainult linna ja maakonna rahakotile, vaid samuti oma kohustustele kodanike ees. Eeskätt laste ja noorte ohutusele.