Romek Kosenkranius: Võtke rahulikult!

Romek Kosenkranius. Foto: PP

Hea Epp Klooster, lugenud sinu arvamuslugu “Hoobi sai kohalik demokraatia ja tahe” (PP 11.03), soovitan vaid üht: ära loe ajalehe veebikeskkonnas anonüümseid kommentaare ja palun soovita seda ka oma sõpradele ja tuttavatele – kõigile kodanikele, kellele anonüümne mõnitamine internetis ei meeldi.

Õige nime all ei julge

Tunnistan ausalt, et mina pole juba paar aastat Pärnu Postimehe veebiväljaandes kommentaare lugenud. Seda soovitas mulle mõni aasta tagasi hea tuttav.

Ma ei raiska oma aega anonüümsete ilkujate arvamuste lugemisele, sest nende sõnal pole väärtust ja minu silmis on nad madalad inimesed. Seepärast nimetagu nad mind seal kas või kõige hullemate väljenditega. Ei huvita!

Ilmselt pritsib sellegi arvamusavalduse peale mõni marus veebi valvekoer või kibestunud argpüks laias kaares sappi. Las pritsib!

Argpüksi arvamus ei loe. Ka sinu puhul, Epp, on see nii. Sinu lähedased ja enamik lugejaid teavad väga hästi, et sinu ja veebis ilmunud anonüümse solvangu vahele ei saa mingil juhul seada võrdusmärki!

Mul on neist vahel isegi kahju. Mõtlen neid anonüümseid kommenteerijaid, kelle eesmärk on kaasinimesi netis solvata või laimata. Ma kujutan väga hästi ette nimeta klaviatuurivenda, kes põletikuliste silmadega istub tundide kaupa kumava ekraani ees ja rahuldab ennast artiklites mainitud inimeste solvamisega.

Enim julgustab teda teadmine, et veebilehel saab ta end välja elada anonüümselt. Kui palju kulutab ta oma vaba aega enese õelusele! Kahju, kui inimese südant soojendab veel vaid avalikku internetiruumi paisatud nilbus või aluseta õelus.

Sellise isiku enesehinnang on ilmselt väga madal ja kodanikujulgus olematu, sest oma õige nime all või avalikult ei julge ta arvamust avaldada. Lohutav on teada, et niisuguseid alatuid tüüpe ei ole meie ühiskonnas palju.

Piiramatu solvamine

Üks ajakirjanikest on mulle kord rääkinud, et paljud laimavad kommentaarid tulevad tihti teatud kindlatelt IP-aadressidelt. Seega on tegemist põhjakihiga, kes moodustab ühiskonnast väikse osa, kuid kelle olemasolu on ikkagi paratamatus.

Loomulikult ei pea ma õigeks sõnavabadust piirata. Just sõnavabadusega õigustab enamik väljaandeid oma veebikeskkonna kommentaariruumi.

Veebis solvanguid või laimu taluma pidanud kodanikel soovitatakse stampvastusena pöörduda kohtu poole oma au ja väärikuse kaitseks.

Seda on edukate kohtukaasustega aeg-ajalt tehtud, viimatistest tuleb meelde Vjatšeslav Leedo vs. Delfi juhtum, kuid igapäevases elus pole mõeldav, et sajad inimesed hagevad kohtus oma solvajaid, seda enam, et kohtuveskid jahvatavad aeglaselt. Pigem peame arvestama, et meie ühiskonnas unustatakse aeg-ajalt, et sõnavabadusega kaasneb vastutus.

Alati saab kellelegi kehvasti öelda, kuid sellega kaasneb võimalus, et oma sõnade eest tuleb vastutada. Anonüümne väljavaade piiramatult veebis kedagi laimata-solvata on seda vastutust hägustanud.

Ainult registreerimisega

Soovitan Pärnu Postimehel kaaluda julget sammu ja teha seda, mida on teinud mitu Eesti väljaannet: seada sisse kord, et kommentaari lisamiseks tuleb oma õige nimega ID-kaardi abil registreeruda. Selle ettepaneku kasuks räägivad kaalukad argumendid.

Nii nagu arvamusküljel ei luba Pärnu Postimehe arvamustoimetus avaldada anonüümseid arvamusi, ei tohiks veebiruumiski olla kommentaar anonüümne.

Samasugune lähenemine kommentaaride suhtes hoiaks eemale ebaviisakad kommenteerijad ehk veebikeskkonna põhjakihi, sest oma pärisnime all ilmselt kaaskodanikke laimama või solvama ei kiputa.

Või kui kehvasti öelda on vaja, siis asja eest ja täie vastutusega.

Viisakusreeglid, mida kasutame iga päev reaalses elus, peaksid sel juhul kanduma virtuaalsesse keskkonda ja muudaksid ühtlasi ajalehe veebikeskkonna soliidsemaks.

Praegu veel peldikuseinaks kutsutav kommentaaride sektsioon muutuks veebilehe loomulikuks osaks, rikkumata kümnete inimeste õigust väärikusele ja heale nimele.

Mure kommenteerimisõiguse registreerimise keerukuse pärast on asjatu, sest praegugi tuleb veebilehel artikli lugemiseks teha ID-kaardiga pangaülekanne või registreerida personaalse salasõnaga – nii on ajalehega seotud isik nagunii avalikkusele tuvastatav.

Kõnealuse teemaga seoses tuleb meelde aastatetagune lugu üsna populaarsest söögikohast, mis lõpetas üpris kurvalt. Muidu hea ja soodne koht, kuid paraku hakkas see pubi meeldima pättidelegi, kes seal järjest rohkem aega surnuks lõid.

Teatud seltskonna pidev lällamine, nilbed märkused ja väljakutsuv käitumine teiste pubikülastajate aadressil muutsid söögikoha üha vastumeelsemaks ülejäänud klientidele.

Aja möödudes jäid ainsateks kundedeks sellesama eemaletõukava seltskonna liikmed ja ühel kaunil päeval olid pubi uksed igaveseks suletud.