Demokraatia koolis – on see võimalik?

Kool. Pilt on illustratiivne. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Sütevaka humanitaargümnaasiumi 11. klassi õpilane Marta Lotta Kukk leiab, et koolid võiksid olla demokraatlikumad.

Noortelt võib tihti kuulda, et nad ei tea, mida pärast keskkooli teha või kelleks saada. Miks? Kas selles võib süüdi olla haridussüsteem?

Eesti riik on kehtestanud kindlad ained, mida 12 aasta jooksul minimaalses mahus omandada tuleb, kuid neid aineid on tohutult palju ja see tekitabki segadust. Mis oleks, kui õpilased saaksid juba esimeses klassis valida, mida nad õppida tahavad? 

Mida enam sellele mõtlen, seda enam tunnen, et kutsun rahulolematud kokku ja lähemegi koos Toompeale. Et midagi ära tehtaks.

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis käisid märtsi lõpus külas Katrin Saage ja Helin Haga demokraatliku kooli kogukonnast PUNT, kes on noorte valikuvabaduse suurendamise suured pooldajad. Õpilaste ja külaliste vahel toimus kirglik arutelu: küsiti palju intrigeerivaid küsimusi, saadi uut infot ja vaadati filmi "Schools of Trust" (eesti keeles "Koolid, kus sind usaldatakse"). Minule jäi vaadatud filmist eredalt meelde lõik, kus üks ema rääkis, kuidas tema laps õppis lugema-kirjutama alles neljandas klassis, kuna ei tundnud varem selle vastu huvi. 

Selline leppimine nõudis suurt eneseületust, kuid nüüd, kui poiss hakkab kooli juba lõpetama ja on suur IT-huviline, on emal kokkuvõttes hea meel. Filmist jäi meelde palju muudki huvitavat: kuidas Puerto Ricos on kool sotsiaalselt ebakindla taustaga noortele, kes määravad endale ise õppekava selle põhjal, millised inimesed nad on; kuidas õppimine on väga tihedalt seotud emotsioonidega – paremini jääb meelde info, mis on omandatud mingi tegevuse või emotsiooniga.

Mis üldse on demokraatlik haridus? Lühidalt öeldes on see süsteem, kus õpilased saavad ise valida, mida nad õpivad ja milline on nende õppekeskkond; see on haridussüsteem, mis põhineb usaldusel ja austusel, mitte piitsal ja präänikul. Kool on kui kogukond, kus kõigil on võrdne hääl. Võrdne hääl tähendab seda, et kõik kooliliikmed on kaasatud kooli juhtimisse ja sellise hääletamise teel võetakse vastu kõik tähtsad otsused. Sellises hariduses on kaks põhimõtet: igaüks vastutab oma hariduse eest ise ja sinu vabadus lõpeb sealt, kust algab teise vabadus.

Mulle on demokraatlikus hariduses kõige huvitavam õpetaja ja õpilase vaheline suhe. Õpetaja pole enam autoriteet, kes seisab klassi ees ja peab loengut, vaid suhtleb lapsega samal tasemel. Tema kohta on liigne kasutadagi mõistet "õpetaja", pigem on ta tugiisik, kes lapse huvi korral tuleb vastu ja aitab uurida näiteks draakonite, astronoomia või matemaatika kohta. (Jah, lapsed tunnevad huvi matemaatika vastu, ilma et neid selleks sundima peaks.) 

Samuti ei järgi demokraatlik kool tavalise koolisüsteemi põhireeglit, et peab õppima kindlaid aineid kindlas mahus. Laps teeb ise valiku, mida ta õppida tahab. Ja kui tal on soov minna ülikooli midagi edasi õppima, tuleb tal endal võtta vastutus ja selleks vajalikud normid täita.

Miks peaks mõtlema demokraatlikule koolile Eestis? Arvan, et kuigi meie haridustase on teatud mõõdikute alusel hinnates kõrge – PISA testide tulemuste põhjal oleme maailma esirinnas –, ei ole õpilased väga õnnelikud. Õppeaineid, mida me elus ei kasuta, peame õppima, kuna õppekava seda ette näeb. Kas ainult selleks, et meil oleks laiem silmaring ja oskaksime elus hakkama saada? Isiklikult ei oska tuua ühtegi ratsionaalset põhjust, miks humanitaarteadlane peaks teadma, kuidas võtta teist tuletist f(x)-funktsioonist.

Mina arvan, et demokraatliku hariduse rakendamine Eestis tooks kaasa suuri muutusi positiivses suunas: peale suurema eneseteadlikkuse ja spetsialiseerituse oleksid õpilased õnnelikumad, kuna saaksid rohkem aega tegelda sellega, mis neile meeldib ja kasu toob. Ka õpetajatel oleks sellises koolisüsteemis mugavam, kuna näiteks kontrolltöid, mida parandada, oleks palju vähem (kui üldse). Samuti on sellises süsteemis õpilasele lähenemine palju individuaalsem, see aga soodustab arengut. 

Leian, et juba praeguse haridussüsteemi veidi vabamaks muutmine tooks kaasa häid muutusi. Koolid saaksid suurema otsustamisvabaduse, mis õppeaineid õpetada, ja eristuda. Näiteks võiksid humanitaarainete huvilised minna humanitaarkooli ja reaalteaduste huvilised reaalkooli, ilma et kummaski koolis õpetataks kõiki õppekavas nõutavaid aineid.

Otsuse, kas demokraatlikku haridust Eestis kasutada, võiksid teha õpilased – need, kelle tulevik sellest sõltub. Minu kirjandusõpetaja ütles, et tema ei oska praegu õpetajate olukorda kuidagi parandada. Ta loodab meie peale, et meie kord seda muudame. 

Kuidas nende muutustega alustada? Kuidas saaks koolisüsteemi muuta, kui otsused tehakse meie eest ära? Kui näitaksime valitsusele, et me päriselt soovime muutust, võiks ehk midagi juhtudagi. Üks variante on tutvustada avalikkusele ühesuguseid alternatiivseid õpimeetodeid. Teine, ehk veidi agressiivsem, kuid kindlasti tulemuslikum, on protestida. Mõte protestimisest tundub uhke. Mida enam sellele mõtlen, seda enam tunnen, et kutsun rahulolematud kokku ja lähemegi koos Toompeale. Et midagi ära tehtaks.

Demokraatlik haridus on teema, mis tekitab kahtlemata palju vaidlust. Arvan, et selle kasutuselevõtt tooks kaasa häid muutusi. On aga arusaadav, et kõigile selline hariduslik lähenemine ei sobi. See ei peagi muutuma laialdaseks. Kuid kui leidub juba üks laps, kelle tulevik on tänu demokraatlikule haridusele kindlam ja helgem, on see süsteem juba oma eesmärgi täitnud.