Lõuna-Austraalias elades peab suvel leppima 40kraadise palavuse ja tuppa roniva äärmiselt kirju loomariigiga.
Üle elatud Lõuna-Austraalia suvi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüdseks on Austraaliasse jõudnud sügis ja suur kuumalainete oht sellega möödas, temperatuur tõuseb paiguti üle 30 kraadi, kuid kõrgemale praegusel ajal Lõuna-Austraalias tavaliselt mitte.
Raske võitlus palavaga
Meie õnneks ei ole Lõuna-Austraaliat see suvi kuumalained tabanud, vaid mõnel meelde jäänud päeval küündis temperatuur 45 kraadini ja ühel päeval üllatas termomeetrinäit 46 kraadiga varjus. Tol päeval meenutas välisukse paotamine ahjuukse avamist: pahmakas kuuma õhku paiskus näkku.
Kui Põhja-Austraalias valitseb troopiline kliima ja sealsed suved on vihmarohked, siis Lõuna-Austraalias on kuiv kuumus, mis koledasti higistama ei pane. Siiski, sellistel 40+-päevadel keegi vabatahtlikult õues ei käi, isegi varjus ei näe päevasel ajal inimesi istumas.
Selles mõttes saab Eesti talve võrrelda siinse suvega: mõlemal juhul on karmimad päevad tubased. Paar nii kuuma päeva teeb uimaseks ja väsinuks, toidukorrad harvenevad ja janu kasvab. Aiaomanikud muretsevad oma roheliste sõprade pärast. Nii mõnigi aednik paneb tundlikumate taimede kohale vihmavarjud, et nad karmid päevad üle elaksid.
Ühel pisut alla 40kraadisel päeval välitööl olles jagati meile jahutavad geelsallid, mis pärast külmas vees ligunemist hoidsid saavutatud temperatuuri ja jahutasid kaelasooni, et veri pähe jõuaks. Kuumus mõjus rusuvalt silmadele, mis hakkasid koledasti kipitama.
Põhjamaalasele tavatult sooja ilmaga harjumata ei pidanud me üle 36kraadiseid välitööpäevi vastu, kuumus jõuab haripunkti kella kahe paiku ja siis tavaliselt murdusimegi. Tööandjaile ei olnud see õnneks probleem, nad vaid muigasid ja ütlesid innustavalt: “Olge mureta, sellega harjub!” Me ei usu seda. Kui külma eest annab veel kuidagi rõivastega kaitsta, siis kuumaga on tunduvalt keerulisem.
Erakordne Innes’i rahvuspark
Paaril leebema ilmaga pikal nädalavahetusel oleme oma väikese auto toitu ja matkavarustust täis ladunud, et külastada siit kolme tunni autotee kaugusel Yorke poolsaare lõunatipus asuvat Innes’i rahvusparki.
Tegu on omanäolise pargiga, mis oma madala tumepunaka taimestikuga meenutab mõneti tundrat. Tundrasarnane maastik vaheldub inimesekõrguste eükalüptipuudega, mille all õhtutundidel keeb vilgas kängurute elu, ja puud omakorda vahelduvad kõrgete oranþide liivaluidetega.
Peale üllatavalt kartmatute kängurute elab siin 140 linnuliigiga pargis Austraalia suurim lennuvõimetu lind emu. Ta kasvab kuni kahe meetri kõrguseks ja on suhteliselt uudishimulik. Huvitav on fakt, et kui muud rahvad ja kultuurid näevad tähistaevas kujundeid, mida moodustavad tähed, siis Austraalia aborigeenid keskenduvad tühjusele tähtede vahel, nähes siin lõunataevas suurt emu kuju.
1912. aastast on mõlemad mainitud rahvuspargi elanikud känguru ja emu sõbralikult Austraalia vapil, samamoodi elavad nad siin pargis külg külje kõrval.
Kängurusid kohtab Austraalias suhteliselt tihti, enamjaolt küll õhtuti, kui nad aktiivsemaks muutuvad, ronides välja puualustest varjulistest peidupaikadest.
Kui kängurud tavaliselt inimest nähes minema hüppavad, siis loodusparkides käituvad nad vahel sootuks vastupidi. Mõni väiksem känguru või vallabi hüppab telkimisplatsile ja jääb anuvalt ootama, kuni talle süüa antakse. See tegevus on küll keelatud, sest metsloomad peavad hakkama saama omal jõul ega tohiks harjuda suviselt turistivoolt hõlpsalt hangitava saagiga.
Peale põneva fauna-floora ilmestab Innes’i rahvusparki ääretult ilus rannajoon, kus kõrged kaljud vahelduvad väiksemate ja pikemate liivarandadega, kus vastavalt aastaajale kohtab delfiine ja vaalugi. Suuremate olendite kõrval elutseb pargis hulk kängurupuuke, kes mõõtmetelt on lausa kärbsesuurused. Saime ühele sellisele jaole napilt enne, kui ta oli jõudnud tervelt naha alla ronida. Õnneks inimesele need puugid kahjulikud ei ole.
Siinsetes loodusparkides meeldivad meile eriti puhtus ja informatiivsus. Peale vabalt saadava voldiku on park tulvil silte-viitasid teabega kohaliku fauna, floora, ajaloo ja matkaradade kohta. Kusagil ei vedele prügi ega karju häiriv muusika, vaatamata sellele, et pargi külastajad on eri vanuses ja huvidega. Leidub neid, kes tulnud surfama, snorgeldama, ujuma, kala püüdma, matkama, kuid kõik nad hindavad looduskeskkonda ja hoiavad seda korras.
Viimastel kuudel on meie praegust kodu külastanud nii palju mitmesuguseid tegelasi, et vahel tekib tunne, et ei pea kodunt lahkumagi, kohtamaks põnevaid elukaid.
Magamistuppa on peale hiirte, paari ämbliku ja prussaka sattunud konni. Vannitoas on kraanikausi äärelt vastu vaadanud suuremõõtmeline rohutirts. Absoluutselt igas toas on seintelt meie tegevust jälginud karvased ämblikud, keda siin hoidma peame, sest nad söövad väikeseid mürgiseid ämblikke.
Õhtutundidel kostab katuselt kergeid jooksusamme, mis annavad märku opossumi ärkvelolekust. Samuti kohtab aias sisalikke, roosa-kakaduusid, erksavärvilisi Rosella papagoisid ja New Holland honeyeater’eid.
Kalliks saanud Austraalia eestlane
Siin Barossa orus, kuhu oleme pikemalt peatuma jäänud, on meie sõbrannaks saanud Lea Rebane, kes äsja valiti Adelaide’i Eesti seltsi presidendiks. Lea on särasilmne ja rõõmus, räägib uskumatult head eesti keelt, ehkki on Austraalias sündinud ja kasvanud. “Minu esimene keel oli eesti keel, inglise keel on minu teine keel,” põhjendas naine kiidusõnade üle heameelt tundes.
Lea mõlemad vanemad on Eestist pärit, Austraaliasse tulid nad 1940ndatel ja seepärast räägitigi kodus eesti keelt.
“Kui ma kooli läksin, oli keeruline, sest minu inglise keel ei olnud niisama hea kui teistel ja ma tundsin sellepärast piinlikkust, kuid hiljem hakkasin oma eesti keele oskust hindama ja nüüd tunnen selle üle uhkust. Praegu teen põhitöö kõrvalt isegi tõlketööd,“ selgitas Lea, kelle põhitöö on riigiasutuses projektijuhina katastroofidejärgsete probleemidega tegelemine.
Tutvusime Leaga Eesti maja kooris lauldes, kus ta nii mõnelegi laulule oli sõnad kirjutanud.
Eestisse oli Lea alati tulla tahtnud, see unistus sai teoks 2001. aastal.
“Pisarad hakkasid voolama, kui lennuk maandus,” rääkis naine liigutatult. “Kui ma esimest korda Eestis käisin, tundsin, et ma kuulun pigem sinna kui Austraaliasse, seda peamiselt kultuuri pärast. Vahel on mul tunne, et olen kadunud kuskile kahe riigi vahele. Arvatavasti oleks asju, millega mul oleks Eestis elades keeruline kohaneda, kuid siin Austraalias tunnen ennast koduselt, kui olen koos eestlaste või teiste eurooplastega. Eestisse plaanin peagi uuesti minna, kohe, kui võimalus tekib. Iga kord tekib mul Eestis olles tahtmine sinna kolida, aga see ei ole nii lihtne, kui oled kasvanud mujal. Austraalias on palju asju, millega minu mõttemaailm küll ei haaku, kuid siin on minu pere, mis sellest, et väikene: mu isa, poeg ja mina.“
Nüüd, juba üle 15 kuu reisil olnuna avanes meil hea võimalus Lea juures Eesti toitu süüa. Tegu on väga hea kokaga, kes paar päeva tagasi üllatas meid hautatud sealiha ja hapukapsaga. Kutsutud olid siinsed Eesti päritolu sõbarad. Kohalike eestlaste aktiivsuse hea näide oli Eesti majas toimunud iseseisvuspäeva tähistamine, kus päevakavva mahtusid nii rahvatants, laulukoori esinemine kui kõned, mis kuulajatel pisara silmanurka tõid.
Tore on kohata väliseestlasi, kes vaatamata distantsile Eestiga, sellest väikesest riigist väga hoolivad, uhkusega oma “salakeelt” räägivad ja eestlust elus hoiavad.