Selma Teesalu: 80-85 protsenti inimestest rohkem või vähem vaevleb kellakeeramise järel

Emeriitprofessor Selma Teesalu suureks sooviks on, et peagi ametisse astuv uus valitsus lõpetaks rahva tervise säästmiseks iga-aastase kellakeeramise.

FOTO: Margus Ansu/Postimees

Uue nädala algus toob tavapärasest unisemad ja pahuramad lapsed kooli, ega paljudel täiskasvanutelgi töö ludinal lähe. Nii kordub aastast aastasse pärast kevadist kellaosutite tunni võrra varasemaks nihutamist.

Tartu ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessor Selma Teesalu (80) on üks neist, tänu kelle tööle sai Eesti 1980ndate lõpul Moskva ajalt oma vööndiajale üle minna. Tema kurvastuseks pole Eesti riik, pisikesed pausid välja arvatud, suutnud säästa inimesi kaks korda aastas kellakeeramisest.

Suveajale üleminekut nimetab Teesalu rumalaks loksutamiseks, mis inimeste tervise hoidmise nimel tuleks lõpetada.

Kellakeeramise suhtes jagunevad inimesed kaheks: osa vaevleb unisena nädala või kaks, teiste silmis on tegemist ülespuhutud pseudoprobleemiga.

Tõepoolest, on 15-20 protsenti inimesi, kes suurt muutust kellakeeramise ajal ei märka. Paraku on probleem olemas ja kogu maailm hakkab aru saama, et kaks korda aastas loksutamine on lollus, aga inimlik rumalus on piiritu ja ikka keeratakse kella.

Selge, et absoluutselt kõik ei tunne end sel ajal halvasti. Aga millegipärast kipub alati nii olema, et need, kes asja ei jaga, teevad kõige kõvemat häält.

Ma olen teinud omal ajal tohutult uurimistööd teemal, kuidas kellakeeramine inimestele mõjub, ja analüüs näitab, et 80-85 protsenti inimestest rohkem või vähem vaevleb kellakeeramise järel.

Tegelikult vaevlevad needki, kes seda ei tunnista, aga nemad elavad sellist elu, et neil on niigi rütmid sassis. Ma olen oma elus ju väga palju patsiente näinud ja seepärast julgengi seda väita.

Kellakeeramise stressi võib nimetada ajavahestressiks. Need, kes nimetavad kellakeeramist pseudoprobleemiks, peavad tihti reisima ja neil on nagunii juba sisemised rütmid sassis. Seda nimetatakse bisnesmenide tõveks.

On teada, et kui inimene sõidab teise ajavööndisse ja ajavahe on näiteks kuus tundi, ei ole ta kolm esimest päeva korralikult töövõimeline.

Kui me elaksime loodusega kooskõlas, siis samamoodi kui päike hakkab natuke varem tõusma, ärkab inimene varem ega oleks mingit probleemi. Aga vägivaldne osutite lükkamine hoobiga tund aega varasemaks on kuritegu inimeste suhtes. Sama arvamust olen kuulnud endokrinoloogide suurtel nõupidamistel.

Kes elavad ajamuutusest tingitud stressi kõige raskemalt üle?

Eriti tundlikud on elurütmi muutuse suhtes lapsed, samuti eakad inimesed.

Lastel on kellakeeramise järel selgelt märgata õppimisvõime langust ja ärrituvuse kasvu. Korra sattusin koolisööklat kontrollima just kellakeeramise järel ja oli näha, et palju toitu läks raisku. Õpilastel polnud söögiisu.

Lastega tuleb sel ajal olla tavalisest kannatlikum, sest nende siserütmid on järsult segi pekstud. Tulebki arvestada, et nad on pahurad, jonnakad ja harilikust kehvema isuga.

Kuni 40aastased täiskasvanud elavad kellaajamuutuse ehk kõige kergemalt üle, aga paljud üle 40aastased tunnevad end siis samuti kehvalt ja neil võib esineda töövõime langust. On täiesti selge, et keskealine inimene on paar nädalat uimasem kui seni.

Kas tervislik seisund mängib samuti rolli?

Täiesti kindlasti. Näiteks suhkruhaigetel on eriti keeruline, sest nemad peavad kindlatel kellaegadel ravimit manustama ja kui reþiim sassi lüüakse, on neil väga raske.

Kui inimene läheb ühest ajavööndist teise, kahjustub kõige enam seedesüsteem.

Tervel inimesel tekitab kellakeeramine hommikust uimasust, millega vähenevad töövõime ja reageerimiskiirus.

Mida siis ette võtta, kui kellakeeramise stress kallal?

Mul on just tehtud uurimus, mis tõestab, et kui üle 40sed inimesed tarvitavad kevadel ja sügisel kellakeeramise ajal jamsijuurt, elavad nad selle perioodi kergemalt üle.

Vaat seda julgen ma küll isikliku kogemuse põhjal vanematele inimestele soovitada. Jamsijuurt müüakse apteekides käsimüügis, aga rõhutan: see sobib vaid vanuses 40+.

Noorematel soovitan väsimusega võitlemisel kasutada B-kompleksi letsitiini. Koolilastesse tuleks aga suhtuda mõistmisega ja aidata neil see aeg üle elada.

Kas kevadist kellaaja muutust elavad inimesed raskemini üle sellegi pärast, et kevadväsimus nagunii kimbutab?

Muidugi. Aga tegelikult arvan, et meil kasutatavad sõnad “talvedepressioon” ja “kevadväsimus” on liialdused. Meie kliimas ei ole talvedepressiooni olemaski, see on polaarjoone taga, ja kevadväsimus tuleb, kui oleme talvel valesti elanud.

Kuidas end väsimuse korral aidata?

Kevadväsimuse puhul on hea kasutada apteegi käsimüügist saadavat B-kompleksi letsitiini.

Kui aga rääkida toidulauast, on väga kasulik süüa kodumaist rukkileiba. Kuid seda tuleb teha õigesti. Leib tuleb korralikult läbi mäluda, kuni on tunda, et ta on suus magus. Tegelikult võibki rukkileivakuubikuid alati laual hoida ja nagu komme vahepalana suhu pista.

Veel soovitan paari päeva tagant muna süüa, eriti kasulikud on vutimunad. Ka idandid on minu arvates igati kiiduväärt kraam.

Kõik see, mis kevadväsimuse vastu on, aitab kellakeeramise stressistki üle saada.

Kui võimalik, tasub magada tavaliselt kauem, sest väljapuhanud inimestel läheb uuele rütmile üleminek kergemalt.

Mida arvate, kas Eesti lõpetab kunagi kellakeeramise?

Mina usun küll seda. Täiesti kindlalt.

Millisele ajale me siis jääma peaksime?

Meie õige aeg oleks talveaeg, aga paraku on inimene nii palju muutunud, et ta ei oska enam elada loodusega kooskõlas.

Kui nii väga tahetakse valgeid kevadõhtuid, võiksime ehk jääda hoopis suveaega.

Kõige tähtsam on siiski see, et ei peaks kaks korda aastas kella keerama ja inimesi raputama. Uue valitsuse kohus oleks see asi läbi viia.



Kellakeeramine Eestis

 Nõukogude Liidus nihutati kellaosuteid esimest korda 1981. aasta 1. aprillil.

 Kui Nõukogudemaal 1989. aasta 26. märtsil keerati kellad suveajale, jäi Eestis kellaaeg samaks ehk mindi üle oma õigele vööndiajale. See õnnestus tänu teadlaste meditsiinilistele argumentidele, et päikeseajast erinev kellaaeg on inimeste tervisele kahjulik.

 Kuna ärkamisajal sai kellakeeramise teema omamoodi vabadusvõitluse osaks, siis aastatel 1990–1996 Eesti suveajale ei läinud. Samuti ei sätitud ajanäitajaid ümber 2000–2001.

 2002. aastast nihutatakse Eestis taas kaks korda aastas kellaosuteid.

Tagasi üles