/nginx/o/2011/03/25/545482t1h9842.jpg)
18. märtsist näeb Eesti kinodes musta komöödiat ”Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”, mis räägib vanadest rokipeerudest, kes keelduvad kiiktoolides tiksumast ja üritavad uut läbilööki. Üks neist on Pärnu tuntud näitleja, laulja ja kinumiis Jüri Vlassov.
Kohtume tunnike enne Endla teatri väljasõitu Viljandisse. Olen küsitlemisega veidi kimpus, sest kino on Pärnus teises linnaotsas ja film nägemata.
Mida ütleks Jüri Vlassov inimesele, kes veel pole “Kormoranide” vaatamist otsustanud, kuid on sellest midagi kuulnud? ”Minust see vaatamine/mittevaatamine ei sõltu, ma ei saa rikkamaks ega jää vaesemaks,” kostab Vlassov, et kohe lisada oma arvamus: ”Mulle meeldib, meenutab natuke oma noorepõlve punditegemisi.”
Malbe ja napi jutuga
Paljusid inimesi ajab segadusse dokumentaalfilm, nagu kunagi oleks sellenimeline ansambel tegutsenudki. ”Mul pole mingit lepingut, et pean seda udu edasi ajama, et on olnud. Minu teada sellist ansamblit ei eksisteerinud,” hajutab Vlassov dokumentaalsuse.
Õige ka, sest aastail 1968–1969, kui Kormoranid väidetavalt tegutsenud, ei teadnud keegi Eestis midagi kormoranidest, lisas Vlassov. Tegelikult osales ta Raadio 2 muusikasaates, kus arvustati lugusid. Vlassov esines seal Ivo Kuusena. ”Oleksin seal tarkade meeste hulgas päris lolliks jäänud tänapäeva muusikast rääkides, poleks sellest uhhigi teadnud. Nüüd olin opositsioonis ja tegin selle tänapäeva muusika uljalt maha,” naerab Vlassov lokkide lehvides.
Vlassov on ajakirjanduses öelnud, et kui filmi stsenaariumi kätte sai, naeris seda lugedes. Keisri roll tundub Guido Kangurile olevat lausa kirjutatud, kuidas on Vlassoviga? ”Filmist Jüri Vlassovit otsida ei maksa, pidin olema malbe mees, kes suurt ei räägi. Usklik vend, kellel teatud hetkel lööb välja teine mina, et läheb ja purustab midagi nurga taga ning rahuneb maha. Kulminatsioon on suhe ühe teatud aedviljaga,” jutustab Vlassov.
Seepeale tahangi teada, miks Vlassov filmis nii ennastunustavalt arbuusi kargab. ”Ei noh, arbuus on täitsa söödav, algul ma ikka söön natuke ja siis kukun panema. See on naljakas koht, aga keegi tark teadis öelda, et maailma komöödiafilmi klassikas on samasuguseid kohti küll. Mina arvasin, et see on originaalne, aga selgub, et kõik on juba kuskil olnud,” itsitab Vlassov.
Kurb, kuid hea lõpuga
”Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta” filmiti möödunud suvel kõige palavamal ajal. Nailonist ja muust tolle aja moematerjalist kostüümid ei lasknud üldse õhku läbi.
Kui palju oli Jüri Vlassovile rõõmsat äratundmist oma noorusajast ehk 1960ndatest?
”Punti sai ju ikka tehtud, aga väga raske oli kuhugi pääseda, eriti Pärnu kandis. Nimetasime teda Palu mutiks, kultuuriosakonna juhataja, kes oli igasuguste valju muusikat tegevate bändide vastu. 1969. aastal oli Sindis festival – kaks Tartu ja kaks Pärnu punti. Pärnu omad keelati ära, sest nad ei täitnud Palu käsku kontserdil vaikselt mängida. Kui meid enne üle kuulati, pandi muusika nii vaikseks, et võimendust polnudki vaja. Mis rokki sa niimoodi teed?” räägib Vlassov kuldsetest 60ndatest.
Tartu puntidele ei hakanud Pärnu võim peale, nemad võisid esineda, pärnakad keelati esimesel päeval eluks ajaks. Teisel päeval tuli Vlassovi punt ikkagi kohale ja jonnist mängis Sindi klubis tantsuks. ”Sellest ajast pole mina üheski rokkpundis enam olnud. Vibroga minu tegevus lõppeski, kuigi võinuks ju nime muuta ja proovida edasi tegutseda,” meenutab Vlassov.
Filmi loojate arvates võiksid ”Kormoranid” läbi lüüa näiteks Soomes ja Inglismaal. Vlassov täheldab paralleele töötute Inglise kaevuritega, kes otsustasid hakata striptiisi tegema – siin on tunda teatavat hingesugulust vanade rokipeerudega, kes ei taha olukorraga leppida.
”Film on natuke kurb, seda on selles komöödias kõvasti tunda, kuigi lõpp on positiivne, päris prügikastis pole keegi. Vahepealne kirg, et “teeme aga bändi”, on hästi välja mängitud. Minu meelest saab nalja küll, kes nalja ei saanud, süüdistagu oma huumorimeelt!” põrutab Vlassov.
Lõpetuseks tahan teada, kuidas on ümbermaailmareisiga, millest Vlassov rääkis äsja meditsiiniajakirjale Kroonika.
”See reis ootab veidi, veel on vaja raha koguda. Sel jüripäeval (siis on Jüri Vlassovil sünnipäev, K. V.) ei lähe me veel kuhugi, võib-olla teine kord. Kutselise rannakalurina ma ümbermaailmareisil merehaigeks ei jääks,” lööb Vlassov hõlmad vaheliti, et teatrisse tõtata.
Ajakirjandus ”Kormoranidest”
”Ainsa ehtsalt groteskse episoodi pakkus lehvivate lokkidega Jüri Vlassovi andunud arbuusionanism. Välismaise lahkusumehe sõu kulminatsioonina on see ka filmi ainus ootamatus. Igatahes ainus nali filmis, mis, tõsi, paljudele labane näis.”
Jaan Ruus, Eesti Ekspress 24.03.
”Lõppkokkuvõttes pole ”Kormoranid” sugugi halb film, kuid hea ka mitte. Õnnestunud näitlejatööd ja kulunud sisu annavad tulemuse, mis väga palju keskpärasusest kõrgemale ei tõuse. Otseselt vastu ei hakanud, kuid vaimustust samuti ei tekitanud. Tüüpiline Eesti film.”
Karri Kaas, Pärnu Postimees 22.03.
”(Roman) Baskin: ”Ei, kinu oli täitsa tunda. Kinu siin oli! Esimese emotsiooni pealt öeldes: võib-olla midagi oli natuke palju. Aga selle kõige vahelt kumab ikka kinu ka, ja see on kõige olulisem!”
Madis Jürgen, Eesti Ekspress 17.03.
”Kui uus film ”Kormoranid” pole just läbikukkumine, siis pettumus igal juhul. Filmi koomiline konflikt ei vea välja. Nalja on vähevõitu.”
Andres Laasik, Eesti Päevaleht 21.03.
/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)