Tori hobune on ikka olnud teravdatud tähelepanu keskpunktis

Tänapäeval on hakatud taas aretama Tori hobusetõu kergemat ja sportlikumat tüüpi, millega tehti algust 1920. aastail ja mis nõukogude ajal soiku jäi. Foto: Urmas Luik

Tänavu on juba mitmendat korda meedias üles puhutud pseudoprobleem Tori hobuse puhtatõulisusest ja sellest, milline näeb välja just see õige Tori hobune.

Väited, et Eesti hobusekasvatajate selts ei tee ohustatud tõuks loetud Tori hobuse säilitamiseks midagi, on Tori hobuste populatsiooni arvestades ja läinud aasta lõpus veterinaar- ja toiduameti kinnitatud Tori hobuste säilitus- ja aretusprogrammi valguses kummalised.

Veel kummalisem on, et diskussiooni Tori hobuse üle arendavad inimesed, kellel ei piisa teadmisi sellest hobusetõust. Seetõttu moonutatakse “puhtatõulise aretuse” mõistet ja kasutatakse analüüsimatult Tori hobuse tõu halvustamiseks veresuse näidet.

Kes siis on Tori hobune? Kas raske või kerge hobusetüüp, ratsa-, saani- või veohobune? Kas tunneme Tori hobust, mis tunnustati 1925. aastal, või loeme tõu ajaloo alguseks 1952 Nõukogude Liidu tõugude tunnustamise komisjoni tööd?

Hobused said sõjaväevabastuse

Tori tõu kujunemine sai alguse rahvuslikul ärkamisajal, kui 1890. aastal hakkas Eesti talunike seas levima kuuldus, et Sangaste mõisa omanikul krahv Bergil on Norfolki roadster’i tõugu sugutäkk Hetman, kelle järglased talupidajate sõnutsi sobisid nii põllu- kui sõiduhobusteks. Otsustatigi tuua Hetman Tori hobusekasvandusse. Seda Eestimaa talunike nõudmisel! Esialgu oli Hetman Toris rendil, hiljem osteti hobune päriseks.

Tema järglastest kujunenud ja Toris aretatavat tõurühma hakatigi esialgu kutsuma Tori roadster’iteks. Hetman andis järglasi, keda edukalt võis kasutada nii ratsasõiduks, tõlla ees, põllutöödel kui suurte raskuste veol.

Hetmani järglased jäid silma nii Baltimaades kui Venemaal toimunud näitustel ja selle täku järglaste seast valiti hobuseid isegi Vene tsaarivalitsusele.

1918. aastal loodud esimestes Eesti väeosades oli eelistatuim Tori hobune. See tingis omakorda vast loodud põllumajandusministeeriumi konstateeringu: „Kõik paremad hobused ja pea kõik sugutäkud on mobiliseeritud. Nii ka suur osa riigi Tori hobusekasvanduse sugutäkkudest.“ Pärast seda võttis valitsus vastu otsuse vabastada sõjaväkke võtmisest Hetmani järeltulijad.

Talunikudki polnud passiivsed. Juba 1919. aastal moodustati Viljandi hobusekasvatajate selts, mille baasil loodi aastal 1920 Eesti Tori roadster’i kasvatajate selts.

Tõugu tunnustas põllutööminister 1925. aastal ja varasem tõunimi Tori roadster muudeti Tori hobuseks.

Tõuraamatud

Loomulikult oli Tori hobusel juba siis suguraamat, tänapäeva mõistes tõuraamat.

1933. aastal avati kaks suguraamatu osa: üks raskemate ja tüsedamate ja teine kergemat kehatüüpi Tori hobuste kohta.

Omariikluse algusest kuni 1936. aastani oli aretuse sihiks hobune, kellel oleks vajalik tüsedus ja jõud, avar ja kiire liikumine ning vastupidavus pikkadel sõitudel ja vedudel. Aga hobusekasvatajatele ja -aretajatele seati sihiks anda sõjaväele ka ratsa-rivihobuseid.

Hobusetüübid tingis vajadus

Pärast 1936. aastat, kui ratsaväe vajadus rivihobuste järele vähenes, võeti majanduslikest vajadustest lähtuvalt (talude arv suurenes) vastu otsus, et aretama tuleb hakata rohkem raskematüübilist Tori hobust.

Siin on tegelikult koht kommentaariks.

Eestlane on maarahvas. Ja maarahvas on ratsionaalne. Lähtudes sotsiaal-majanduslikest vajadustest, aretas-kasvatas eestlane alati just sellist hobust, mida vajati kas majanduses või/ja riigikaitses ning kellele oli turgu lähiriikides.

Talude arvu kasv tingiski sotsiaalse tellimuse raskema kehaga Tori hobuse tüübi järele. Pärast Eesti okupeerimist süvenes just raskemat tüüpi Tori hobuse aretamine, kuni 1973. aastal võeti vastu Tori hobuse aretusprogramm, kus taas rõhutati tõu kahesuunalist aretust.

Tori hobune elas üle nõukogude perioodi ja meie taasiseseisvumise algaja, kui põllumajandus hääbus ja hobuste arv Eestis oli langenud 1930. aastate 200 000-lt ligikaudu 6000ni, neist Tori tõugu hobuseid oli alles jäänud ainult 1500.

Arvukus on püsinud. Selle aasta alguseks oli Tori hobuseid ligi 1400 ja aastas sünnib umbes 100 varssa.

Kaks tõutüüpi tänapäeval

2010. aastal vastu võetud programm aastani 2020 näeb ette tõuraamatu jagamise kahte ossa, esimeses neist on lubatud kasutada ainult puhasaretust ja teises vähesel määral sugulastõuge.

Olgu öeldud, et sotsiaalne tellimus mängib rolli tänapäevalgi. Kahju, kuid isegi mahepõllumajanduses ei kohta me eriti tihti talumeest adrakurgede vahel higistamas.

Küll püstitas Tori hobune Opaal läinud aastal Eesti kõrgushüppe rekordi 2.15 sentimeetriga.

Praegu on olemas tellimus Tori hobuse järele, kes oma tüübilt sobiks eelkõige hobuturismiks, ratsaspordikoolidesse, ratsasporti ja rakenditesse.

Ja Tori hobuse aretus- ja säilitusprogramm võimaldab kõike seda, mis oli tõu algaastail. Valiku teeb hobusekasvataja: ühele meeldib raskemat kehatüüpi loom, teisele sportlikum hobune.

Vast jõustunud programm töötati välja koostöös hobusekasvatajate, veterinaar- ja toiduameti ja Eesti maaülikooli inimestega.

Tori hobusetõug vajab senisest enam tähelepanu, kuid diskussioonid põhinegu faktidel, analüüsil, tõu ajaloo tundmisel. Aretustöö suunamine aga peab olema pädevate inimeste käes ja see töö ise põlvkondi tulevikku suunatud.