Tõde ruuna nälgimise kohta tuleb leida vastuoluliste tunnistuste keskelt

Surmasuust päästetud hobune. Foto: Erakogu

Täna algas kohtupidamine hobuse julmas kohtlemises süüdistatava Kärt-Katrin Korbi üle. Muu seas asus kohtupidamise käigus Vändra veterinaararst hobusepidajat kaitsema ja süüdistas kolleegigi.

Sisuliselt kõigi ütlusi andnud inimeste jutt sisaldas vastuolusid. Seega ei saa sugugi kindlalt väita, mis juhtus Vändra talupidamises raugenud noore ruuna Vincentiga, kes tuli surmasuust jalule tõsta.

Kohus peab järgmise kuu jooksul välja selgitama, kas nälginud hobune rauges hoolimatuse, noore loomapidaja oskamatuse, rahapuuduse, vale ravi või eelmainitu koosmõjul.

Tunnistajaid on selles kohtuasjas üle kümne. Tänasel istungil andsid tunnistust kaks veterinaari, politseinik, Korbi ema, naaber, elukaaslane ja elukaaslase isa.

Täna istus Kärt-Katrin Korb esimest korda süüpinki. Kohus peab välja selgitama, kas noor loomapidaja on hobust julmal viisil väärkohelnud. Tagaplaanil tema kaitsja Teet Veer, kes oma kliendi süüd ei näe. Foto: Foto: Martin Laine

Omanik kui eluaegne hobusefänn

Korb on nii ema kui elukaaslase sõnutsi kogu elu hobust soovinud ja oli väga õnnelik, kui ta Vincenti soetas. Paariaastast ruuna asus ta pidama elukaaslase Taanieliga Vändras noormehe vanemate talus.

Taaniel tunnistas kohtus, et raha looma hoolitsemiseks ülemäära polnud ja toetus tuli Korbi emalt.

Elukaaslane ütles, et noor naine oskab hobust pidada küll, sest õppis vastavat eriala kutsekoolis. Küll jättis neiu õppimise pooleli.

Talu, kus hobust hoiti, on loomakaitsjatele ennegi silma jäänud. Näiteks laekus 2010. aastal sama talu kohta teade, et perepoeg olla küülikut peksnud. Samuti mainis prokurör Gardi Anderson, et sellest majapidamisest on ära viidud koer. Hoolimata loomakaitsjate kaebusest ei leidnud politsei seitse aastat tagasi, et rikkumisi oleks toime pandud. Oma hinnangu andis siis Vändra loomaarst Viive Pukka, kes kannab selleski juhtumis olulist rolli.

Tunnistajapingis seisnud kohalik loomaarst kaitses süüalust.

Loomaarst süüdistab kolleegi

Meedias on palju räägitud, et hobuse elujõud rauges sisuliselt veterinaararstide silme all. Pukka väitis, et käis Vincenti sel saatuslikul perioodil pea iga nädal vaatamas, kuid väärkohtlemist ei tuvastanud.

Kuid hobust käis esimest korda ravimas hobustele spetsialiseerunud Viljandimaa loomaarst Ulvi Martin, kes muu seas oli Korbile koolis hobuste tervishoidu õpetanud.

Omanik kutsus Martini kohale 2015. aasta novembri lõpul: Vincenti kube oli paistetanud ja loom vajas ravi. Arst määras rohud.

Kohalik arst kritiseeris just Martinit, väites, et hobune võis kõhnuda muu hulgas määratud ravimite koosmõjust.

"Kas te väidate, et tehti raviviga?" küsis seepeale prokurör Gardi Anderson. "Jah," kostis kohalik loomatohter.

"See on absurd!" vastas süüdistustele Martin, öeldes, et tegemist oli tavapärase põletikuvastase raviga ja pidas sellist väidet asjatundmatuks. “Soovin väga selle veterinaariga vestelda, kes sellist asja ütleb,” selgitas ta.

Kui Martin nägi novembri lõpul Vincenti täies elujõus, oli ruun jaanuariks kokku varisenud, kõhnunud ja haavu täis. Anderson küsis, mis sellise seisundi tekitada võis.

"See talv oli väga külm. Kust hobune vett sai?" uuris Martin. Korbi talus tuli vesi kaevust, mis talvel oli tõepoolest külmunud. "Vee puudumisel oleks kõhnumine täiesti selgitatav," ütles tohter.

Asjaolu, et keskkonna vahetusega sai loom terveks, räägibki süüpingis istuva loomapidaja vastu. Martini selgituse kohaselt on keegi mingi vea teinud, et hobune niisugusesse olukorda sattus, kuid ei oska oletada, mis vea.

Pukka pakkus välja teooria, et hobune nälgis haiguse ja isutuse tõttu. Ta ei usu, et looma teadlikult näljutati.

Mis siis juhtus?

Ometi tekkis prokuröril küsimus, miks tuli nõnda palju kaebusi, kui veterinaararst probleemi ei näinud. Tunnistajapingis seisnud kohalik politseiametnik ütles, et kaebusi esitati ainuüksi politseile kolm: 2015. aasta lõpul, 2016. aasta algul ja veebruaris. Kogu selle aja oli Pukka hobuse tervisega kursis, kuid väärkohtlemist ei tuvastanud.

Hobune kukkus esimest korda kokku 2016. aasta jaanuaris. Vincenti keha katsid lamatised, karv oli kohati maas, ta oli kõhnunud ega suutnud kõndida.

“Vereproov näitas, et olukord on raske: tal oli kaltsiumipuudus,” tunnistas Pukka, ehkki ei leidnud märke väärkohtlemisest. “Nälgimine ei tähenda ilmtingimata näljutamist,” leidis ta.

Arst väitis, et hobuse tervis hakkas seejärel hoopis paranema. “Tegi Korbi väitel isegi jooksusammu ja jalutas mulle külastuse ajal vastu,” ütles ta.

Järgmine kaebuste laine kerkis veebruaris, mille tagajärjel hobune talust minema viidi, sest loom oli kokku kukkunud ja suremise äärel: olukord polnud sugugi paranenud.

Meedias on kirjutatud, et veebruari keskpaigas kontrollis hobust veterinaar- ja toiduameti Pärnumaa veterinaarkeskuse loomakaitse eest vastutav järelevalveametnik Elita Sillar, kes samuti märkis kontrollaktis, et loom ei ole alatoitunud ja tal puuduvad parasiidid. Sillar täna kohtusse ütlusi andma ei jõudnud, kuid prokurör soovib, et ta seda kindlasti teeks.

Kohtupidamine ja uurimine on möödunud inetult. Süüaluse pere on ammu naabritega tülis ja rolli mängivad perekonna sisetülidki. Need muudavad asjaosaliste tunnistused kohati äärmuslikuks ja süüdistavaks. 

Prokurör Anderson väitis, et tõendeid piisab ja Korb on tema hinnangul looma julmalt kohelnud. “Omanik ei andnud hobusele küllalt süüa, loom ei saanud liikuda: teda ei hoitud vastavates tingimustes. On märgiline, et pärast minemaviimist oli ta peagi elujõuline,” põhjendas ta.

Kohtualuse kaitsja Teet Veer ega Korb tunnista süüd ikka veel. "Paragrahv ütleb "lubamatu tegu" ja "julmal viisil". Mina lähtun sellest ja leian, et siinkohal süüd ei ole," lausus Veer Pärnu Postimehele kuu tagasi.

Kohtupidamine ja tunnistajate ülekuulamine jätkub homme ja juuniski.