Kaupo Meiel: Üleilmse kurjuse puudutus

Foto: Andres G. Adamson

Tõsiasi, et Eesti on osa maailmast ja suurtest protsessidest, ei ilmne vaid positiivsete uudiste kaudu. Koostöö eri organisatsioonide vahel toob kasu, kuid nõuab oma hinda. Eestlased on läänemaailmaga liitumisel ja lõimumisel pidanud palju läbi elama ja sageli selle eest kõrget hinda maksnud.

Läinud nädal, kui Liibanonis rööviti seitsmeliikmeline jalgrattamatkajate seltskond, tõi meie teadvusse vahetult nii Liibanoni, selle eri piirkonnad nagu Bekaa org, Süüria ja üldse kogu piirkonna eripära ja probleemid.

Varem on sealsed sõnumid ükskõik mis terroriaktist, sõjategevusest või inimohvritega mässust jäänud tühiseks märkuseks, sest mida sealt hullust Lääne-Aasiast või Lähis-Idast ikka oodata, las möllavad.

Nüüd on sealkandis toimuv Eestile palju lähedasem. Tegelikku teavet on eestlaste röövimisest möödunud aja jooksul tulnud imevähe. Ei tea kohalikud võimudki, mis nende riigis toimub, rääkimata Eesti ametnikest-ekspertidest. Tegemist on väga teistsuguse kultuuriga, mille toimemehhanisme pole kerge mõista.

Teated, mis Liibanonist tulevad, on jätkuvalt vastandlikud. Ühed allikad räägivad üht ja teised teist. Kohapeale sõitnud välisministrist Urmas Paetist võib olukorra lahendamisel abi olla, kuid ei pruugi.

Tippmehed suhtlevad omavahel, aga kui riigis tegutsevad tugevad ja varjatud jõud, ei saagi Paet tulemuseni jõuda ja jäme ots jääb ikka terroristide kätte. Nende motiividest ega nõudmistest pole midagi teada, kuid kõlaksid need vähemalt viimaks, sest vaikuse aeg on kõige kurnavam.

Ei saa süüdistada matkajaid, et nad reisi praegu väga kahtlasesse kanti ette võtsid. Läksid, siis läksid, aga Eesti Vabariigi kohus on anda endast kõik, et nad sealt eluga kodumaale toimetada.

Kahjuks tuleb nõustuda suursaadik Mart Helmega, kes korduvalt on rõhutanud, et “kui esimesed meie sõdurid Iraaki missioonile saadeti, oli selge, et varem või hiljem, ühel või teisel moel jõuab islamistide terror ka meie õuele”.

Seega pidi midagi niisugust või hullematki varem või hiljem juhtuma, kas või teadvustamaks teravalt, missuguses maailmas elame ja kellega koos ja kelle vastu tegutseme. Tänav, mis meie aia äärest läbi läheb ja meile nii armas tundub, on kõigile avatud.