Hariduskeskkonna kultuurist kloostritest “Tartu vaimuni”

Peeter Järvelaid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Järvelaid
Peeter Järvelaid Foto: PP

Läinud sajandi lõpp tõi Eesti haridusmaastikule kaks uut elementi, mida Teise maailmasõja järgne aeg polnud siin lasknud areneda. Tartu ülikooli juristid läksid vähemalt juhtkonna tasemel kaasa Helsingi ülikooli frakikandmiskombega pidulikel juhtudel. Eraülikoolides juurdus USA filmidest nähtud talaaride kandmise tava.

Huvitaval moel ei toimunud Eesti ühiskonnas selliste semiootiliselt võimsate kujundite valiku suhtes mingeid diskussioone. Põhjus ilmselt selles, et vähe leidus juristide hulgas neid, kes teadsid, mida kultuuriliselt tähendab talaari või fraki kandmine.

Kuna Eesti alal hakati massilisemalt juriste ette valmistama enam-vähem samal ajal kui Põhjamaades, olnuks minu subjektiivse arvamuse järgi Eesti akadeemilise haridusega juristide pidulikuks riietuseks sobivaim frakk ja sellele võinuks lisanduda need rituaalid, mis on omaks võetud Helsingi ülikoolis.

Koolide ja ülikoolide keskkond

Enne kui võeti üle üks vanemaid akadeemilise haritlase riietusesemeid talaar, tasunuks teada, et see traditsioon juurahariduse saajatele sai alguse Itaaliast Bologna ülikoolist, sealt levis nii Pariisi kui Cambridge’i ja Oxfordi.

Brittidelt läks tava väljarändajatega Uude Maailma, kuni munk Harvard andis oma väärika panuse, et tekkis USA vanim õigusteaduskond Harvardi ülikoolis (1644).

Seega kandsid algul talaari mungad, kes olid esimesed tulevaste juristide õpetajad, muu seas olid talaarides ka õpilased.

Üldistades pinnapealselt kloostrite süsteemi, saamegi akadeemilise maailma ideaalmudeli. Talaari kannavad nii õpetajad kui õpilased seetõttu, et see rõhutab inimeste sisemise arengu olulisust, mitte välist hiilgust. Samuti on õpetaja-õpilane õppeprotsessis vennad.

Veel kaua aega andis iga tudengiks hakanu oma õpetajale vande, et kui õpetaja usaldab teda viia oma ameti saladuste juurde, võtab õpilane enda kanda teatud kohustused, et aktiivselt edule kaasa aidata.

Austusest oma õpetajate vastu vandusid tulevased juristid kunagi, et kui nende õpetaja peaks surema ja tal on poegi, kohustuvad õpilased koolitama pojad sama ameti vääriliseks tasuta.

Siit ei maksa otsida ostan-müün-ühiskonna eelkäijat, vaid sügavate eetiliste väärtustega kogukonda. Eesti alal on ülikoolil vedanud. Tartusse ülikooli asutamine oli seotud Rootsi kuninga privileegiga, mis selle suurriigiks pürgiva riigi vanimas ülikoolis Uppsalas juba kehtis.

Vene keiser Aleksander I andis oma ukaasiga siinsele ülikoolile tegutsemiseks isegi maa-ala, mille puhul keiserlik kõrgus pidas ülikoolile vajalikuks meelde tuletada, et see on loodud ”igaveseks ajaks”.

Mitme eriala teadlased (arheoloogid, ajaloolased, semiootikud) võiksid ühiselt analüüsida kultuuriruumi, mille kuningad ja keisrid Tartu ülikoolile tegevuseks välja valisid.

Kui tuletada meelde sellel alal asunud tähtsaid pühakodasid ja lisada, et ilmselt asusid siin nii muistne hiis, eestlaste linnus kui piiskopkonna keskus, räägib see heldusest, mis ülikooli hea käekäigu nimel sellele asutusele osutati.

Mitte ainult ülikooli, vaid kõigi koolide rajamisel tuleks aru anda, et igale koolile peab antama tegevuseks tarvis mineva ruumi ja seda kaugemat tulevikku arvestades.

Millal jõuame jälle arusaamisele, et koolide juurde kuulub 21. sajandil palju suurem ruum kui meie hanketingimustes kirja pandud majakarbid?

Õpilane ei saa eluks vajalikku tuge ainult kitsas klassiruumis või auditooriumis, vaid hariduskeskkonnas, mille me pikka perspektiivi silmas pidades suudame iga kooli ümber luua.

Cambridge’i-Oxfordi ülikooli mudel

On selge, et ajaloolist ülikoolimudelit, mida seostatakse Cambridge’i ja Oxfordiga, britid ise ilmselt 21. sajandil enam kanda ei suuda.

Kolledžite süsteem on tuletatud kloostrite süsteemist, kus üliõpilased ja õppejõud ainult ei õpi ega tegele teadusega koos, vaid mis on ühiseks koduks nii õppejõududele kui üliõpilastele. Kuid Cambridge’i ajaloolistes kolledžites on püütud, vaatamata pidevale ajakohastamisele, säilitada palju põhimõttelist.

Olgu või iga kolledžiliikme vaba ligipääs kirjandusele 24 tundi ööpäevas. Või traditsioon, kus vaid õppejõud tohib kõndida kolledži õuemurul, sest see tuletab õppurile meelde, et valituks teeb sind üksnes vaimne pingutus.

Kolledžite süsteem ei sega õppejõude jagamast teadmisi kaaskolledžite tudengitele teaduskonna kaudu, mis ühendab kõiki sama eriala õppejõude eri kolledžitest.

Niisugune mudel lahendaks Eestis näiteks juristide ettevalmistamise suurepäraselt, sest meil on kõike nii vähe, et riigi litsentsiga juriste ettevalmistavad õppejõud võiks olla ühendatud ühte õigusteaduskonda ja nende kvalifikatsiooni suhtes kehtiksid ühtsed standardid.

Pariisi ülikooli mudel

Pariisi ülikool asub Ladina kvartalis. Jalutades Sorbonne’i vanade hoonete vahel, paneb imestama raamatupoodide rohkus õigusteaduskonna lähedal.

Oma alma mater’i patrioodina tuleb meelde, et Tartu ülikool luges hiljuti endale liigseks raskuseks oma ainukese raamatupoe pidamise. Kuid kas keegi küsis, mida on tähendanud see raamatupood 20. sajandil Eesti haritlastele ja mida ta võiks edaspidi tähendada?

Pariisi ülikooli õigusteaduskonna uksest väljudes ei saa mööda vaadata Pantheonist, sest see asub üle tee. Millele vaatavad meie rahvuse tippharitlased, kui nad väljuvad oma õppehoonetest? Sellele võiks vahel mõelda.

Tartu ülikooli mudel

Tartu ülikooli doktorant arhitekt Kaja Pae (Eesti Päevaleht, 18.11.2010) kirjutas oma artiklis ”Ülikool põllu peale”, et ”ilmselt ei suuda Tartu ülikool konkureerida maailma teaduse tippkeskuste laborite inventari ja võimalustega. Kuid ülikoolil oleks Tartu kesklinna näol potentsiaali pakkuda erakordselt hubast ja inimmõõdulist õppimise ja teaduse tegemise keskkonda. Teaduse tegemine on kutsumus ja elustiil”.

Tartu ülikooli mudeliks on paraku olnud see ajalooline Toomemäe jalamil asuv ruum.

Huvitav, et kui 1990ndate alguses külastasid meid Saksa ülikoolide professorid, panid nad imeks meie tudengite ja õppejõudude respekti oma ülikooli peahoone suhtes: ikka veel on see maja õppetööks avatud.

Just 1970ndatel viidi tudengid Saksamaal südalinnast välja (odavamatele ja moodsamatele pindadele), meenutamata, et üliõpilaslinnakute rajamise pioneer oli Itaalia diktaator Benito Mussolini, kes koondas tudengid linnakutesse, et nendega oleks kergem hakkama saada.

Eriti kurb oli käia kunagise hiilguse Göttingeni ülikooli peahoones, mis oli muudetud vaid ülikooli juhtkonna pidevalt lukus kabinettide asukohaks.

Ülikoolilinnades on kõige väärikamatel akadeemilistel kodanikel oma lemmikkohad (nn Stammtisch), kust alati leiame end huvitava inimese. Just olukord, kus kõrvuti arutavad teaduse ja elu asju eri alade teadlased, on see akadeemilise maailma ime (Nokia), mis suure kiirustamisega pärast 1980ndaid Tartus kaotsi lasti minna ...

Mis juhtub ülikooliga, kui see viia põllu peale ... Tartu ülikooli kui akadeemilise keskkonna teemal on läbi ajaloo sõna võtnud meie vaimuinimesed ja üldse mitte kõik pole sellest väga vaimustuses olnud.

Tuntud on Konstantin Pätsi suhteliselt kriitiline suhe Tartu ülikooli, aga ka Johannes Aavik (1880-1973) on kirjutanud: ”Et ylikool ei ole päälinnas, vaid provintsis, on suur ebakoht meie rahvuskultuurilises elus. See lõhestab meie kultuurielu, päälinna kultuuriline atmosfäär on seetõttu õhedam ja hõredam. Tekib ka vastuolu administratiivse ja haridusliko keskuse vahel. Seepärast peaks ylikool tingimata Tartost Tallinna yle toodama, kui riigil yle jõu käib asutada teine ylikool Tallinna.”

Kuigi Eestis riigi pealinna on loodud mitu kõrgkooli, mille nimes on sõna ”ülikool”, ei tohiks Tartus teha samme, mis seavad selle ”unikaalse akadeemilise keskkonna” kahtluse alla.

Just sammud, mis ehituslikult ja rahaliselt suunavad Tartu ülikooli ehitama oma hooneid ajaloolisest ülikooli keskusest (ja linnakeskusest) eemale, seavad tegelikult tartlaste enda kätega kahtluse alla “nende põllupealsete erialade” vajaduse asuda Tartus.

Lähtudes vaid majanduslikest ja ehituslikest kaalutlustest, on lihtne tõestada, et ülikoolihooned võiksid niisama hästi paikneda Tallinna lennujaama vahetus läheduses kunagises Dvigateli hoonestus, sest Tartus põllul olemise kõrval oleks lennujaama vahetu lähedus haridusökonoomiliselt boonus.

Aga argumendid, et on ”Tartu vaim” ja mingi ”Tartule omane akadeemiline keskkond”, pole põllu peal oma õppekeskkonda nautivale tudengile küll eriti veenvad.

Märksõnad

Tagasi üles