Lõbus squash nõuab üksjagu vastupidavust

2009. aasta Eesti squash’imeister Aliis Allas näitas kümneseks saavas Maisquashi spordiklubis esimest korda ala proovijale kiiresti koha kätte. Foto: Urmas Luik

Laupäeval tähistab aastapäeva Pärnu Maisquashi klubi, kus on toredat ja parajalt füüsilist koormust andvat mängu harrastatud juba kümme aastat.

Squash on pealtnäha väga lihtne mäng. Sul on vaja kõigest reketit, palli ja kinnist nelja seinaga ruumi, kus reketiga palli vastu seina lüüa.

Hirmus jooksmine seinte vahel

Nagu seletab MTÜ Spordiklubi Mai Squash juhatuse liige Aivar Merila, mängitakse squash’i kinnises 9.80 x 6.40 meetri suuruses ruumis ja mängus tuleb lüüa pall vastu esiseina, mille kõrgus on 4.57 meetrit. Sein on omakorda jagatud kaheks osaks, millest ühte kasutatakse servimiseks.

Mängimiseks kasutatakse 40 mm diameetriga palli, mis kaalub umbes 24 grammi.

Sealjuures on palli kiirusomadused muutuvad. Nii rullib Merila enne mängu palli talla all soojaks, et pall paremini põrkaks.

Pall võib lüües põrgata ükskõik millise seina vastu, kuid lõpuks peab ta puudutama ikkagi esimest seina. Punkti saab siis, kui vastasmängija lööb palli välja (üle seinte ülemise ääre), ei puuduta palliga esimest seina või pall teeb enne lööki maas rohkem kui ühe põrke. Seega tõesti pealtnäha lihtne.

Suurbritannias leiutatud mängu on kutsutud seinatenniseks. Et seinatennises võib pall liikuda kuni 200 kilomeetrit tunnis, on mängus oht saada vigastusi. Nii kinnitab Merilagi, et mõni sinine laik kehale ikka aeg-ajalt tekib. Meelega vastasele vigastusi muidugi põhjustada ei tohi, nagu ei tohi takistada vastast löögi sooritamisel.

Asun elu esimeses squash’ilahingus vastamisi 2009. aasta Eesti meistri Aliis Allasega, kes võitis ka 2006. aastal Eesti koondisega European Nations Challenge Cupi.

Ei lähegi kaua, kui juhin kunagise Eesti meistri vastu 1:0 ja 2:1. Allas imestab, kuidas jõuan seinte vahel nii palju siblida. “Eks kiiruslik vastupidavus kulub selles mängus ära küll,” märgib neiu.

Kuid kaua sa ikka äkkspurte teed, varem või hiljem on keel vesti peal, nii on squash’is kindlasti tähtis osa taktikal.

Merila selgitusel ei jookse squash’imängijad tavaliselt minu kombel seinast seinani, vaid võtavad sisse koha väljaku keskel, kust saab minna mõlemale poole palli peale.

Nii jääb mu pidu lõpuks Pärnu esinaismängija vastu üürikeseks ja kaotan mängu üsna kiiresti 4:11, 2:11.

Mäng hakkas meeldima

Squash’ipisiku korjas varem tennist mänginud Merila külge rohkem kui kümme aastat tagasi, kui sõber kutsus ta Kalurihalli väljakutele mängima.

“Mäng hakkas mulle kohe meeldima,” meenutab 2003. aastal Pärnumaa meistriks kroonitud mees. “Et tingimused olid seal, nagu olid, tekkis mõte klubi luua.”

Sobiv pind leiti Mai kultuurikeskusesse, kuhu mahutati kolm täismõõtmetes väljakut.

“Vähemalt kolm väljakut on klubi juures väga oluline, sest alla selle on ikka väga keeruline võistlusi korraldada, aga võistlusi toimub meil palju, oleme selles suhtes koguni üks Eesti kõvemaid klubisid,” selgitab Merila.

Merila kinnitusel on 1993. aastal Eestisse jõudnud seinatennise populaarsus tasahilju tõusnud. Kui algul otsiti mängijaid tikutulega taga, siis praegu kuulub Mai squash’iklubi nimekirja peaaegu sadakond liiget, neist pea pool naised. Naiste treeninguid juhendab mind korralikult nüpeldanud Allas.

Pärnumaal mängitakse squash’i veel Audrus ja Kilingi-Nõmmes.

“Füüsilise koormuse kõrval annab mäng hea emotsionaalse laengu,” lubab Merila. “Nagu päris tennises, nii kipuvad seinatenniseski mängijatel vahel emotsioonid üle keema.”

Maisquashi klubi tähistab oma kümnendat aastapäeva sel laupäeval. Kell 11 toimub klubis M2 võistlus, mis tähistab ühtlasi klubi tähtpäeva. Pidulikum osa algab õhtul kell 17 ja siis esinevad Dance@Europe tantsutüdrukud, sangpommi tõstmise maailmameister Aive Vahter, Kilingi-Nõmme noored muusikud, Pärnu kammerkoor ja võimlemisklubi Rüht. Pidu on kõigile tasuta.