Elada annab üheksal ruutmeetrilgi

Ülo tuppa on korraga mahtunud 18 peotujus külalist. Nüüd ei lase mees oma sõnul kahtlasi külalisi enam sissegi. Foto: Ants Liigus

Pärnus Lai 17 asuvatel linna sotsiaalpindadel elab väga erineva saatusega inimesi, kes askeetlikes tingimustes püüavad oma eluga hakkama saada.

Maja Laia tänava poolne tiib on renoveeritud korterelamuks ja antud rendile sundüürnikele, peale selle asuvad selles majaosas linnavalitsuse andmetel kaks liikumispuudega inimestele kohandatud ühetoalist korterit ja viis eluruumi, mida kasutavad sotsiaalhoolekande seaduse mõttes abivajavad isikud. Eluruumide pindala on 18 ruutmeetrit, tualett ja vannituba asuvad igal toal eraldi ja samale korrusele jääb ühisköök.

Hoovipoolses majaosas paikneb 41 sotsiaaleluruumi, igaühel pinda vaid 13 ruutmeetrit. Koridorides asuvaid WCsid, duširuume ja kööke kasutavad elanikud ühiselt.

Kahe näoga maja

Maja Laia tänavaga külgnev osa näeb välja nagu harilik korterelamu: fassaad on kaunis, koridorid läigivad puhtusest ja aknalaudadel kasvavad toataimed. Ühiskasutuses kööki näitab lahkelt elanik Linda, kelle koduks on 18 ruutmeetri suurune toake juba kümme aastat.

Köögis ilutsevad korralikud kodumasinad, laual on lina ja lilled. “Meil pole siin viga midagi, peetakse korda,” tõdeb vanaproua. “Maja teisest poolest eraldab meid uks, mis tavaliselt on kinni ja probleeme pole.”

Nimetatud ust läbides ja hoovitiiba jõudes algab teine maailm. Juba tänavalt paistab silma, et mõne korteri aknaid kaunistavad lilled ja valged kardinad, teised aknaruudud tunduvad tahma- ja tolmukorra all vaevu valgust läbi laskvat.

Sisseastujaid tervitab praerasva- ja sigaretiving, kuid trepid ja koridorid näitavad hiljutise remondi märke: seinad värvitud, uksed-aknad terved, ühispesuruumides ja köökides hädavajalik olemas. Igal korrusel on ühisköök ning eraldi tualett- ja pesuruum naistele ja meestele. Pesuruumidest võib leida pesumasina või kaks, mille elanikud ise soetanud, ühiskasutuses masinaid pole.

Ühiselu rõõmud ja mured

Ühes ühisköökidest sätib eeskujulikult läikivaks nühitud pliidile potti kartuleid keema pensionieas Irina. Kenasti puhtad on põrandad ja tööpinnadki, kuid mõni köögikapp näib koos püsivat vaid tahtejõu varal ning kapi peale pandud potid-pannid pole nuustikut ammu tunda saanud.

“Eks mina ja naabrinaine siin korista,” seletab Irina kartuleid potti uputades. “Igal elanikul on oma köögikapp, aga joodikud siin jätavad nõud kogu aeg igale poole laiali, kuigi olen 100 korda neile öelnud, et pangu korda oma asjad.”

Invaliidsuspensionär Irina sai koos abikaasaga Lai 17 elanikuks kaks aastat tagasi, kui nende eelmise korteri peremees eluaseme ootamatult ära müüs. Kitsukese sotsiaalpinna saamiseks seisnud abielupaar järjekorras kaheksa aastat.

Irina maksab talvisel kütteperioodil üüriks 117 eurot kuus, tõdedes, et hirmus suur summa, aga mis teha – radiaatorid olevat pikad nii toas kui ühisköögis.

Peale soolaste arvete kurdab naine viinavea üle, mis paljudel selle maja elanikest küljes. “Kõik joovad ja kogu aeg,” ühmab ta tüdinud moel. “Hommikul alustavad, kui poed lahti tehakse ja kioskitest kolmeeurose odekolonni kätte saab. Muidu saan naabritega sõbralikult läbi, kuigi ma ei joo koos nendega, sest ega nad skandaale väga tee. Niisama jõmisevad, purjus inimene ju ikka räägib kõvema häälega.”

Irina korteri napil 13 ruutmeetril olevat varem elanud mustlaspere, koos lastega seitse inimest. Pere ei kolinud ära ruumipuuduse, vaid üürivõla pärast.

“Nii kui võlgu jääd, visatakse välja,” väidab naine. “Nende korterite peale on ju järjekord. Ega ma kellelegi räägi, et sotsiaalkorteris elan. Piinlik. Aga mis teha, kuhu meil siit minna oleks?”

Irina lisab, et enamik tema korruse rahvast on elanud samas majas aastaid, kuid kahe viimase aastaga on lahkunud neli inimest, jalad ees: tervis ei pidanud alkoholile vastu.

13 ruudule mahub 18 inimest

Ülo on sotsiaalpinnal elanud juba kaheksa aastat. “Niipea kui 18 aastat täis sain, pidin Niidupargi lastekodust välja kolima, tööle minema ja ise hakkama saama,” meenutab Ülo, kelle toake kannab intensiivseid elamise jälgi. “Siis antigi see tuba.”

“Algul oli siin päris ilus, aga linn pole mul toas remonti teinud ja ma praegu siin eriti ei elagi,” tunnistab mees veidi häbelikult, silmitsedes narmendavat tapeeti. “Vahepeal taheti üldse korter käest ära võtta, sest tõin igasuguseid pätte külla, paha poiss olin, palju probleeme tekitasin. Nüüd on mul korralik töökoht, kõik laabub, vanu sõpru enam ei lase uksest sissegi, kutsun kohe politsei neile.”

Maja hoovipoolses osas pole üheski eluruumis vett sees, leppida tuleb ühisduširuumi ja -WCga, küll on Ülol toas oma pisike pliit. Kulunud mööbli tõi mees kasuema juurest. Ruumi napib, kuid korteriperemehe jutu järgi on siin kunagi pidu pannud 18 inimest.

“Vanasti elas ikka hull rahvas siin, aga praegu ma ei teagi, kuidas on,” ütleb Ülo. “Inimesed kolistasid poole ööni sisse ja välja, joomine ja tramburai käis kogu aeg. Politsei viis laamendajad tihti arestimajja välja magama. Mul sai kopp ette ja siiber kah, ütlesin: mis te käite edasi-tagasi, inimesed tahavad magada, aga või nad kuulasid!”

Mees näitab uksepiita, mis paljugi üle elanud. “Uks löödi jalaga lahti, tuldi sisse, raha ja mobla võeti ära,” kirjeldab Ülo ajalugu. “Aga ega ma kedagi süüdista, ise olin loll, et tookord selliste inimestega läbi käisin.”

Seinad püsti, vihm pähe ei saja

Vanasti valvas Ülo sõnutsi maja komandant, kes keerulist kontingenti enam-vähem ohjata suutis. Nüüd on öötundidel majas turvamees, igaüks enam sisse jalutada ei saa ja jauramist olevat tükk maad vähem.

“Pole sul siin viga midagi, seinad on püsti ja vihm sisse ei saja,” julgustab Ülo sõber Mari, kellele linn samuti lastekodust lahkumise järel Lai 17 eluruumi andis. Praegu elab Mari Rohu 44 sotsiaalkorteris, kus tal ruumi vaid üheksa ruutmeetrit ja pesemisvõimalused puuduvad üldse, toas on ainult WC.

Rohu 44s ehk “tibulas” kuulub linnale üksnes kolm sotsiaalkorterit, mis on läinud linna omandusse pärimise teel, kuna omaniku surma korral ja pärijate puudumisel pärib vara kohalik omavalitsus. Ühiselamu alumisel korrusel asusid kunagi ühised pesuruumid, söökla ja kauplus, nüüd peab igaüks ise vaatama, kus ja kuidas ta pestud saab.

Mari toas, kuhu mahuvad vaid voodi, kapp ja lauake, annab teha neli sammu edasi ja neli tagasi. Üüri tuleb tal maksta vastavalt kütteperioodile 500–800 krooni ehk 30–50 eurot.

“Alguses ei saanud ma siin üldse magada, seinad kostsid läbi, aga nüüd olen harjunud, ainult kole kitsas on,” ütleb Mari reipalt. “Tahaks ikka suuremat kodu.”

“Kui nüüd linn mul toas remondi ära teeks või suurema korteri annaks …” unistab Ülogi.