Silvia Paluoja: Olen mulgi vere ja maainimese hingega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapsepõlvekodu veidi sammaldunud vaheaed on veel vanaisaaegne, ütleb maaelu kajastamisele pühendunud Silvia Paluoja.
Lapsepõlvekodu veidi sammaldunud vaheaed on veel vanaisaaegne, ütleb maaelu kajastamisele pühendunud Silvia Paluoja. Foto: Mailiis Ollino

Tõenäoliselt on Silvia Paluoja üks Eesti töökamaid ajakirjanikke ja seda põhjusel, et Silvia ei saa lasta enda sule eest plehku kiiduväärt maainimesi, keda tema sõnutsi leidub nõnda palju, et tuleb kas või aastakümneid varahommikust pimedani rabada.

Kui Silvia oli ajakirjandustudeng, kordas legendaarne Juhan Peegel oma üliõpilastele ikka: “Ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema.” See on tarkus, mida ülikoolis noortele žurnalistidele praegugi rõhutatakse. Aga veel parem õpetus kui Peegli sõnad on meie toimetuse elav eeskuju: Silvia. Ta on emotsionaalne, väsimatu, keeruline, empaatiline, kuid mis kõige tähtsam: süda ei saakski olla õigemas kohas kui temal.

“Timuka poomine,” ütles meie omaaegne kogenud kolleeg Enn Hallik selle kohta, kui tehti intervjuud ajakirjanikuga. Pärnu Postimehe suure juubeli puhul aga teeme erandi ja usutleme värvikat inimest, kes väärib imetlust ja kelle kogemused annaks ainest põnevaks raamatukski.

Kolleegiga – sestap sina-vormgi – vestlevad toimetuse noorimad ajakirjanikud.

Ma ei tahtnudki ajakirjanikuks saada. Tahtsin saada astronoomiks.

Rõhutad ikka, et oled põline mulk. Mis sind üldse Pärnumaale tõi?

Mul on Tihemetsas vanavanaisa ehitatud maja. Vanavanemad küüditati siit 1949. aasta märtsis saatusliku eksituse tõttu, sest nimekirjas oli teise küla samanimeline talupere. Esimesena kirjutati tühjaks jäänud majja Venemaalt tulnud propagandist. Siis anti maja kooli kõrval kooli kasutusse, seal oli kaks internaadituba ja õpetajate korterid.

Meenutus lapsepõlvest maakodu õues koos vend Oleviga, pildistamise ajal paistis päike meile silma, sellepärast kissitamegi.
Meenutus lapsepõlvest maakodu õues koos vend Oleviga, pildistamise ajal paistis päike meile silma, sellepärast kissitamegi. Foto: Erakogu

Vanavanemad tulid kaheksa aasta pärast Krasnojarski kraist tagasi. Vanaemal oli kange iseloom, mille olen vist temalt pärinud, ja tegi ametlikult selgeks, et nad saadeti Siberisse seadusvastaselt. Maja anti tagasi, vanavanematel oli kodu juba Nuias ja nii me perega siia kolisimegi.

Kui lõpetasin kodukohas Väljaküla kaheksaklassilise kooli, läksin keskkooli oma sünnilinna Karksi-Nuia, elasin vanavanemate juures. Seega olin tagasi Mulgimaal.

Milliseks kujunes sinu lapsepõlv Pärnumaal?

Külas oli palju lapsi ja kohalikus koolis ligemale 150 õpilast. Elasime talviti suuskade otsas, ükski mägi polnud liiga kõrge ega ükski ilm liialt külm. Suviti käisime majandis põllutööl, kambakesi oli lõbusam ja taskuraha kulus ikka ära. Päästsime põlvini maltsast söödakapsapõlde ja olime kodus abiks heinateol. Niisama molutamine polnud kombeks.

Küla esimene televiisor toodi meie perre, see oli 1963. aasta sügisel. Teleri ekraan oli väiksem kui A4-formaadis kirjapaber, aga sellelt mustvalgelt ekraanilt jälgisid ja elasid hokimatšidele kaasa mehed, kes tulid isaga koos kolhoosi juhatuse koosolekult kontorist küla teisest otsast.

Aga lapsena murdsin pead selle üle, et miks vanaisa läheb “onu” kuulama alati teise tuppa ja mis onu see selline on, kes raadios kõneleb. Ta kuulas Ameerika Häält.

Miks soovisid ajakirjanikuks saada ajal, kui see valdkond oli tugevasti suukorvistatud?

Ma ei tahtnudki ajakirjanikuks saada. Tahtsin saada astronoomiks. Mul oli suur raamat “Tähtede jälil” ja selle järgi teadsin tähtkujusid ja planeetide kirjeldusi. Kosmoselende oli veel vähe tehtud ja teadsin kosmonautide nimesid seda enam, et kogusin postmarke. Täheteadus huvitas mind väga, koolis oli füüsika mu lemmikaine, aga ajakirjanduse õppimine oli puhas juhus.

President Arnold Rüütel on põllumehe hingega ja tema usutlemine ei vajanud pikki kooskõlastusi. Istusime ja rääkisime.
President Arnold Rüütel on põllumehe hingega ja tema usutlemine ei vajanud pikki kooskõlastusi. Istusime ja rääkisime. Foto: Erakogu

Ma ei saanud kohe pärast keskkooli Tartus ülikooli, saksa keele teadmisi nappis ja jäin eesti filoloogiasse pürgijate joone alla. Ülikooli mineku soov oli kindel, võtsin aasta saksa keele eratunde, töötasin Tihemetsa sovhoostehnikumis õppetehniliste vahendite laboratooriumis laborandina ja seejärel Väljaküla koolis pioneerijuhina. Ja just sellel kevadel 1976 lugesin ajalehest, et Tartu riiklikus ülikoolis avatakse žurnalistika osakond. Kirjutasin kähku paar–kolm uudist Pärnu Kommunistile, sain toimetusest vajaliku soovituskirja ja sügisest kandsin teklit. Meie kursuse juhataja oli Juhan Peegel, auväärne ja legendaarne ajakirjandusprofessor. Inimene suure algustähega, õppejõud, kes rõhutas, et müüge oma mõtteid, mitte põhimõtteid.

Ajakirjandust õpetada oli sel ajal ilmselt keeruline. Kuidas räägiti sellest, millest ei tohtinud kõnelda?

Omamoodi läbimurre oli see, et rahvusülikoolis ajakirjanduse osakond üldse avati. Seni valmistati ajakirjanikke ette kõrgemates parteikoolides ja Tartus eesti filoloogia kõrvalharuna. Jah, nii-öelda punaseid aineid oli õppekavas, aga nende varjus õpetati meid oma peaga mõtlema, loeti erialaaineid ning suunati mõistma, milline udu hõljub meie ümber. Mainin vaid Marju Lauristini, kes kirjutas alla 40 kirjale, see oli “Avalik kiri Eesti NSVst”, milles haritlased kaitsesid eesti keelt venestamise vastu ja noori, keda okupatsioonivõim kiusas meeleavalduse pärast.

Meie majandusõppejõud ütles meeldejääva tarkustera: kui mõtled, siis ära ütle, kui ütled, siis ära kirjuta, kui kirjutad, siis ära alla kirjuta ja kui alla kirjutad, siis ära imesta.

Üldiselt olime rektoraadile pinnuks silmas. Kui riigieksamid olid seljataga, saime teada, et teadusliku kommunismi kateedri juhataja oli kaevanud partei keskkomiteele, et ajakirjanikke valmistatakse ideoloogiliselt valesti ette, ja žurnalistika kateedri tööd tuli kontrollima vastav komisjon. Aga komisjoni esimees oli tuntud raadiomees Ivar Trikkel ja puudusi ei leitud. Ajakirjanduse õpetamine jätkub ning vilistlasi ja õppejõude koondab Eesti akadeemiline ajakirjandusselts, mille üks kokkukutsujaid on minuaegne õppejõud Peeter Vihalemm (kes oli minugi õppejõud 35 aastat hiljem, M. L.).

Kuidas sa pärast ülikooli Pärnu Kommunisti sattusid?

Viimasel kursusel tegi Juhan Peegel mulle ettepaneku jääda kateedrisse tööle, aga ma olin Pärnust saanud soovituskirja ja riiklik suunamiskomisjon määras mu siia.

Kuidas sind esialgu lehes vastu võeti?

Nüüd on toimunud kiire põlvkondade vahetus, aga mina tulin noore spetsialistina endast tunduvalt vanemasse kollektiivi, kus toimisid oma suhtevõrgustikud. Linngi oli mulle võõras. Tegelikult tulin suure pahandusega, sest pidin minema samal suvel kohe pärast lõpuaktust Eesti üliõpilaste ehitusmaleva koosseisus Gagarini linna ehitama, aga tollane peatoimetaja näitas oma mõjukust ja nõudis, et asuksin ettenähtud kuupäeval tööle. Talle ei avaldanud mingitki mõju EÜE keskstaabi kiri.

Järgmise noore spetsialistina tuli Teet Roosaar, viis aastat minust hiljem. Praegu on meil ergas nooruslik toimetus ja see on vahva.

Kuidas sel ajal noorde ajakirjanikku suhtuti?

Toon näite. Küsisin komandeeringu Ruhnu, mis oli 1986. aasta lõpuni Pärnu rajooni saar ja kalurikolhoosi Pärnu Kalur osakond. Lennuühendus oli aastaringne, sinna sai An-2ga, mida rahvas kutsus moosiriiuliks. Lendasin sinna koos Pärnu Kaluri osakonnajuhatajaga, meile olid karjamaale lennuki vastu tulnud kohalikud mehed saare ühistranspordi, isekallutajaga. Üks küsis: “Noh, pidid siia ühe ajakirjanikuga tulema, kas ta ei tulnud või?” ja kui osakonnajuhataja vastas, et see ajakirjanik seisab minu kõrval, hakkasid mehed kõvasti naerma. “Haa-haa-haa, see või!?” kõlab mul siiani kõrvus. Ma ei vastanud ettekujutusele ajakirjanikust.

Kursusekaaslase ja parima sõbranna Tiina Rebasega Tartust oleme söönud koos rohkem kui seitse puuda soola. Fotol oleme Tartu Zonta klubi sünnipäeval.
Kursusekaaslase ja parima sõbranna Tiina Rebasega Tartust oleme söönud koos rohkem kui seitse puuda soola. Fotol oleme Tartu Zonta klubi sünnipäeval. Foto: Erakogu

Kas mõnikord oled tahtnud toimetusest lahkuda?

Jah, olen. Kord lõin toimetuse ukse enda järel kinni ja arvasin, et ma seda enam ei avagi. See oli pärast parteialgorganisatsiooni koosolekut, mille päevakorras oli sotsialistliku töö kajastamine ajalehes Pärnu Kommunist. Pidin tööstusosakonna juhatajana aru andma, aga vahetult olin lugenud Edasist akadeemik Arno Köörna artiklit, kus ta arutles sellise võistluse mõttekuse üle. Ja siis ütlesingi, et isegi akadeemik ei saa aru, mis asi see sotsialistlik võistlus on: viie aasta kamajahu valmistatakse nelja aastaga. Peatoimetaja tõstis häält, et juba Lenin ja Stahhanov said aru sotsialistliku võistluse mõttest, kuidas mina ei saa.

Läksin partei rajoonikomiteesse infoinstruktoriks. Rahvasuus parteimajas oli vahva seltskond, esimene sekretär Valter Udam kirjutas näidendeid ja tõstis rajoonis lüpsjate moraali, et piimatoodang lehma kohta suureneks 5000 kiloni aasta keskmisena. Tulin Pärnu Postimehesse tagasi, kui praegune kolleeg Tõnu Kann läks Maalehte ja põllumajandusosakonnas jäi koht vabaks.

Kes kolleegidest on enim meelde jäänud?

Meil oli autojuht Kalle Mändla, kes teadis iga metsateedki. Imestasime, kuidas tal selline fenomenaalne mälu on. Tema teadmised olid paremad kui uusaegsel GPSil.

Ajakirjandus muutub aina kiiremini. Kuivõrd keeruline on selle muutumisega hakkama saada?

Igaüheajakirjandus võimutseb sotsiaalmeedias. Klassikalise ajakirjanduse altar on endiselt lugeja, temale teeme ajalehte, arutleme elu üle, vahendame veebis uudiseid. Jah, tehnilised vahendid aina uuenevad ja ega mul palju valida olegi, tuleb tempot hoida, uuendustega kohaneda.

Uudishimu on ajakirjaniku igapäevakaaslane, mis ajendas kaasa sõitma alpinistidega, kes vallutasid Elbruse kaks tippu.
Uudishimu on ajakirjaniku igapäevakaaslane, mis ajendas kaasa sõitma alpinistidega, kes vallutasid Elbruse kaks tippu. Foto: Erakogu

Infotehnoloogia areneb ja see võib tekitada muresid, millele varem ei osanuks mõeldagi. Tean, et sinulgi on selle koha pealt üks eriti halb kogemus.

Esiteks: sotsiaalmeedias jätkub neid, kes heietavad arusaama, et sind kutsuti kohale kellegi õhutusel, et kirjutasid tellitud artikli, et selle eest maksti. Solvav, aga paraku argipäev.

Ajastul, mil arvuti on igapäevane kaaslane, võid olla ootamatult kistud ärivaidlusse. Näiteks: minu tööarvuti isiklikku e-posti aadressi kopeerides püüdis Pärnus üks ärimees mõjutada teist minu kui ajakirjaniku nimega ähvardades, et kui kohe ei selgu see, teine ja kolmas, tulen ja nõuan konkreetsel kuupäeval ja kellaajal aru.

Kirjutasin avalduse Lääne politseiprefektuurile. Politsei võttis seletused, uuris ärivaidluse tausta võltsitud e-kirjaga. Enda au ja väärikuse kaitseks soovitasid kolleegid mul pöörduda kohtusse, aga jätsin selle ajakuluka võimaluse kasutamata.

Millised on olnud kõige meeldejäävamad tööpäevad?

Meenub eredalt, kui ülemnõukogu kuulutas Eesti taas iseseisvaks 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul. Samal päeval sõitsin Pärnust Tartu ja bussitäis rahvast oli nagu üks kõrv, kuulates juhi raadiot, püüdes iga sõna, sest Moskvas oli alanud putš ja Pihkva dessantväelased liikusid Tallinna.

Järgmisel päeval avasime toimetuses suurest rõõmust riigi taasiseseisvumise üle šampanjapudeleid, kui töölaual helises telefon. Tõstsin toru ja irisev mehehääl kurjustas, sest olin “Soomra” asemel kirjutanud “Soomre”. Hoidsin ennast vaevu tagasi, et jätta vastu karjumata: mis tähtsust on ühel küla nime lõputähel, kui Eesti on jälle vaba!

Estonia hukk 28. septembril 1994 salvestus mällu. Laevas oli mitu Pärnu inimest ja laulja Urmas Alender käis mõni nädal varem toimetuses kultuuriosakonnas usutlusel.

See oli erakorraline tööpäev, püüdsime saada infot, kes on päästetute nimekirjades. Tollal ei olnud ju selliseid sidevahendeid nagu nüüd. Lootus kord tekkis, kord kustus.

Mõni päev hiljem sõitsin Vändrasse rääkima Estonialt pääsenud ja haiglast naasnud rekajuhi Aimur Toobaliga. See oli valus vestlus, sest mees oli kaotanud laeval silmist noore lähisugulase.

Muidugi raputas 2005. aasta jaanuaritormgi. Tulime pühapäeval toimetusse välja andma erilehte. Valitsuse ja päästeameti esindajad koos maavanemaga lendasid piirivalve lennusalga kopteriga Manijale ja Kihnu. Sain kopteriga kaasa, mõlemad saared olid keset vetevälja jagatud küngasteks, keeruline oli maanduda. Viisime nende elanikele kuivaineid, patareisid, Manijale generaatori ja diislit selle tarvis.

Ehmatus juhtunust oli nii suur, et pärast seda on iga kõvemat tuult hakatud tormiks pidama ja pealinnast muudkui pommitatakse küsimusega, et kuidas teil olukord on.

Sul oli omapärane kogemus metanoolitragöödiaga.

Sõitsin puhkusereisile Krimmi. Teel sinna hakkasin kolleegidelt saama sõnumeid, kui mitu metanooliohvrit on haiglas, mitu morgis. Vahetult enne Simferoopolit läks meie bussil sidur rikki, edasisõit üle Krimmi mäekuru muutus võimatuks. Meid pakiti juhuslikesse autodesse. Žiguli, millega 80 kilomeetrit Jaltani tuli sõita, oli selline, et mõtlesin: järgmise kurvi peal tuleb rool varda küljest lahti ja põrutame kuristikku.

Jaltas tervitas hotelli administraator meid sõnadega: “Ah Pärnust? See on linn, kus rahvas ennast surnuks joob.” Mõni päev hiljem istusime reisikaaslasega kohvikus, raadio mängis ja sealt edastati vene keeles uudist, et Boeing rammis Maailma Kaubanduskeskust ja Pentagon põleb. “Küll neil on veider huumor,” mõtlesime.

Õhtul põrutasin hotellis telerile mustvalge pildi ette ja ... selgus olukorra tõsidus. Oli 11. september 2001.

Töö on sind viinud kokku sadade inimestega. Kes on nende hulgast eredamalt mällu sööbinud?

See nimekiri tuleks pikk. Meeldejääv kogemus on näiteks Armeenia pealinnas Jerevanis külaskäik Eduard Ter-Kazarjani koju. Vaatasin seal tema meisterdatud mikroskulptuure.

Jätkan alpinist Jaan Künnapiga, kes vääriks elulooraamatut. Temaga sain lähedalt tuttavaks ekspeditsioonil “Kaukasus 2007”, mis viis alpinistide rühma Kabardi-Balkaaria vabariiki. Elasime Terskoli baaslaagris, keetsime priimuse peal süüa, käisime lähemates külades, uudistasime mägilaste elu, aklimatiseerusime.

Alpinismiharrastajate hulgas on eri elukutsete ja staatusega inimesi, aga sel rühmal oli vaid üks eesmärk: tõusta Euroopa katusele, vallutada Elbruse kõrgeim, 5642meetrine igilumine tipp ja olla naastes rahul iseendaga.

Meeldejäävaid, harukordse andega inimesi olen tööga seotult kohanud palju. Siia hulka jäävad minu külalugudesse kirjutatud ja Kihnu kultuuripärandi hoidjad.

Kolleegid märkavad, et oled tihti esimene, kes jõuab tööle, ja viimane, kes õhtul toimetusest lahkub. Kust tuleb energia niimoodi aastakümneid rabada?

Küllap ma ei saa siis oma tööga hakkama! Aga tõsisemalt vastates on see harjumus, elustiil, kutsumus. Nii palju on neid, kes väärivad, et neist kirjutataks.

Külalood said alguse tahtest tuua vastukaaluks tohutule linnakesksusele esile see, millised fantastilised inimesed elavad maal, külades. Väärtustada maaelu.

Maainimeste töökus ja mitmekülgsus üllatab mind ikka ja jälle. See, kuidas nad on vastu pidanud elukorralduse muutustele, kohanenud poliitilistele otsustega, mis käivad pealinna klaaskabinettides üle inimeste pea. Te ei kujuta ette, kui targad ja hingelised on põllumehed, kuidas nad räägivad künnist, külvist, orase tärkamisest.

Kui kirjutamise kõrvalt aega üle jääb, mida sa siis teed?

Mulle meeldib aiatöö, käed mulda ja stress lendab tuulde. Teen käsitöödki, kõik heegeldatud asjad kodus on enda tehtud. Praegu on pooleli valge suvejakk.

Oma perenime said abielust kunstnik Vello Paluojaga. Kui raske oli kahel loomeinimesel üksteisega hakkama saada?

Naljaga pooleks: loomingut sai nii palju, et see ei mahtunud ühte korterisse ära. Kuigi oleme lahutatud, saame Velloga väga hästi läbi ja meil on laps Kaisa, kes töötab Vabas Lavas korraldusjuhina. Oleme Velloga koos mõndagi ette võtnud, ka Pärnu Zonta klubi heategevusprojekti “Andekas laps” toetasime ühise trükise tuluga. Muide, Vello tehtud on Pärnu Postimehe praegune logo.

Miks just sina meie toimetuses kõige rohkem kätt maaelu pulsil hoiad?

Sellepärast, et olen hingelt maainimene ja mu kodu on maal nagu mu vennalgi.

Haldusreformi käigus selgus, et rahvaarv sinu koduvallas Saardes on aastatega märgatavalt kukkunud ja nõutud 5000 elanikust jääb päris palju puudu. Milliseid tundeid maaelu hääbumine sinus tekitab?

Mul on kurb, tõsiselt. Olen kogenud, kuidas vabariigi ajal kaob kaardilt võimsa materiaal-tehnilise baasiga 700 õpilasega Tihemetsa sovhoostehnikum ja piirkond ongi kutu. Nördinud olen ka, sest majanduslikult kaalutletute asemel tehakse meil poliitilisi otsuseid, iga minister tõestab ennast uue reformiga, järjepidevust ei ole. Seadusemuudatusi sõnastavad erakondade rahastajad ja rahva tahtele vilistatakse isegi Stenbocki majas.

Saarde on juba ühinenud omavalitsus, aastal 2005 liitusid Kilingi-Nõmme linn, Saarde ja Tali vald. Tagantjärele öeldakse, et see oli ainuõige otsus.

Sel ajal elas vallas ligemale 6000 hingelist. Kümne aastaga on ligemale kolmandik läinud, meie-tunnet pole tekkinud. Kogukondlik eraldatus on säilinud ja tulemus on Tihemetsa põhikooli sulgemise järel nüüd ühtlasi Tali kooli sulgemine.

Hääbumist põhjustab töökohtade vähesus, samal ajal on praegune maksupoliitika maal tegutsevatele väikeettevõtetele vastuvõtmatu. Seal on ikka väga suur vahe, kas elad ettevõtjana Tallinnas või Talil. Meil on kulutatud tonnide viisi paberit regionaalarengu strateegiatele, aga maksuerisust ei julgeta kehtestada, et maal ettevõtlikele veidigi hapnikku anda.

Reformierakonna algatatud haldusreformi suhtun kriitiliselt. Eriti selle 5000 inimese piiri pärast, mis on nagu aamen kirikus. Selle seadustatud mõõdulati põhjendusena on vastatud, et eksperdid arvasid nii. Aga inimene ei ole klots, mida saab ühest paigast teise tõsta. Palju vastuvõetavam, põhjendatum ja läbimõeldum oli regionaalminister Siim Kiisleri tõmbekeskuste reformi kava, mis ei saanud teoks, sest sellele tõmmati parteipoliitiline vesi peale.

Kuidas sa mugavale linnainimesele selgitaksid, miks inimesed ikka veel tahavad maal elada?

Paljusid seovad maakohaga juured. Pärnu korteris ümbritsevad mind ahistavad betoonseinad. Olen seda tüüpi inimene, kes ei taha linnas elada.

Päris palju on neid, kes pealinnastki tulnud maale turvalisse elukeskkonda. Minugi kodukanti on mõne aastaga tulnud Tallinnast kaks ettevõtlikku peret, kes on leidnud siin moodsalt öeldes oma niši, naudivad looduse ilu ja hingavad saastamata õhku.

CV

  • Pärnu Postimehe ajakirjanik.
  • Sündinud 15. oktoobril 1956 Viljandi maakonnas Karksi-Nuias.
  • Lõpetanud Nuia keskkooli 1975 ja Tartu ülikooli žurnalistika osakonna 1981 ajakirjaniku kutsekvalifikatsiooniga.
  • Töötanud Eesti Telegraafiagentuuri (ETA) mittekoosseisulise korrespondendi, ajalehe Pärnu Postimees toimetuses kirjade osakonna ja tööstusosakonna juhataja, põllumajandusosakonna korrespondenina.
  • Eesti akadeemilise ajakirjandusseltsi liige.
  • Ühiskondlik tegevus: 2004–2014 Zonta International Pärnu klubi, osalenud Pärnu volikogu ühenduste ümarlauas, naabrivalve sektori vanem Tihemetsas, Jakobsoni konkursi žürii liige, Kodukant Pärnumaa ja Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse aasta tunnustuse žürii liige.
  • Tunnustused: Eesti ajakirjanike liidu aastapreemia 1990 ja maakondliku pressi ajakirjaniku tiitel 1997, Pärnu Postimehe aasta ajakirjanik 2000 ja 2010, Pärnumaa vapimärk 2010 erialase töö eest, Eesti muinsuskaitse seltsi teenetemedal, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 25. aastapäeva mälestusmedal, Pärnu maakonna ja Norra Buskerudi maakonna koostöö 15. aastapäeva mälestusmedal.
  • Huvialad: psühholoogia, teater, ajalugu, aiandus ja käsitöö.
Vasikad on toredad loomad, aga nende tühjaks joodud sooja piima pange on keeruline kätte saada. Tööproov Mätiku talu laudas 2000. aastal.
Vasikad on toredad loomad, aga nende tühjaks joodud sooja piima pange on keeruline kätte saada. Tööproov Mätiku talu laudas 2000. aastal. Foto: Erakogu
Ülikooli õppekavas oli meie ajal sõjaline meditsiin. Kui pikk on intensiivraviosakonna õe tööpäev, sai järele proovitud Pärnu vanas haiglas.
Ülikooli õppekavas oli meie ajal sõjaline meditsiin. Kui pikk on intensiivraviosakonna õe tööpäev, sai järele proovitud Pärnu vanas haiglas. Foto: Erakogu
Bussikoristaja peab olema kärmas ja hoolikas, see sai selgeks Pärnu bussipargis harja ja lapiga hilisööni toimetades.
Bussikoristaja peab olema kärmas ja hoolikas, see sai selgeks Pärnu bussipargis harja ja lapiga hilisööni toimetades. Foto: Erakogu
Elekter jõuab meie tuppa põlevkivi ahju kühveldamisega, see ajendas tutvuma Estonia põlevkivikaevandusega. Astun kaevandusrongist välja ligemale 70 meetri sügavusel.
Elekter jõuab meie tuppa põlevkivi ahju kühveldamisega, see ajendas tutvuma Estonia põlevkivikaevandusega. Astun kaevandusrongist välja ligemale 70 meetri sügavusel. Foto: Erakogu
Prügiveoringid maal on kohutavalt pikad, teed ja taluõued kitsad, kogesin Ragn Sellsi autoga kaasa sõites.
Prügiveoringid maal on kohutavalt pikad, teed ja taluõued kitsad, kogesin Ragn Sellsi autoga kaasa sõites. Foto: Erakogu
Teel mitmekorruselise maja kõrguse sammuva ekskavaatori poole Aidu karjääris on jalge all meie maavara number üks, põlevkivi.
Teel mitmekorruselise maja kõrguse sammuva ekskavaatori poole Aidu karjääris on jalge all meie maavara number üks, põlevkivi. Foto: Erakogu
Tagasi üles