Grete Naaber: Konna käest ei küsi keegi ...

Grete Naaber. Foto: PP

Kes Eestis ei teaks praegu Haabersti remmelgat ja selle ümber käivat tantsu? Isegi Eesti lipu mässisid puukaitsjad talle ümber ja see pilt televiisoris tekitas kahetise tunde – kas ikka igal pool peab ettevõetut lipuga tuunima?

Kena ja südamesse minev on fakt, kui kaitstakse kedagi. Olgu see või puu. Ometi jäi õhku tunne, et puukaitsjad pidanuks oma häält tõstma palju varem, siis oleks remmelga säilimise ja saatuse lahtirääkimine kõigi detailidega iga eestimaalaseni jõudnud õigel ajal. Oleks saadud kaasa rääkida. Nüüd jäi ettevõetu eemalt vaadates viimase minuti võitluseks, teadvustades, et on teistsugune arvamus. Vastaspool, imestan, jättis endast sümpaatse mulje: kutsuti kokku nõupidamine, kust ei puudunud arboristid. Kena oli kuulda, et remmelgalt võeti oksakesi, mis mulda pista, et puu elaks “lastes” oma elu edasi. Ilus tegu! Arborist Heiki Hanso edastas eestimaalastele televiisoris, et tööde tõttu Haabersti linnaosas muutub põhjavee tase ja puu ei jää niikuinii ellu, hukkub vähemalt kuue-seitsme aasta pärast. Elama jäävad aga remmelga oksakestest sirguvad uued sama liiki puud.

Paju on visa ja remmelgas on ju puukujuline paju. Eestimaalasele jäi mõtlemisaineks, mida tema selles olukorras õigeks peab. Igatahes suur nõupidamine remmelga asjus üllatas, sest sellist pole ühegi inimese puhul tehtud. Vähemalt ei mäleta, et oleks.