Eassalu-Neitsi külaseltsi esinaine ja Kihlepa kandi tulihing Marika Hunt käib tempoinimesena, sülearvuti kaasas, ja istub igal võimalusel selle ekraani ette.
Kihlepa küla esinaise talus kluksuvad kalkunid
9. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marika ja tema mõttekaaslaste juhtmõte kõlab “Ühiselt saab teha suuri tegusid”, ja seda nad järgivadki. Piirkonnas suurim tegu oli Kihlepa 1928. aastal ehitatud kahekorruselise koolimaja päästmine remondiga nii, et sellest “buldooser peale” hoonest on saanud ettevõtlikkuse ja julge pealehakkamise musternäidiseid.
Hingedekuul avas selts rahvarohke peoga esimese korruse, mille remondiraha kirjutati välja maamajanduse arendusprojektidest ja kohalikud panustasid töösse lugematul hulgal vaba aega.
“Valmistume sõitma Lapimaale, koolitusele, meil on käsil Eesti, Soome ja Rootsi ühisprojekt “Julge unistada” ja me unistamegi julgelt,” kinnitab Marika, kes on üks neljast õppurist. “See on käsitöökoolitus, õpime pakendamist, hinnakujundust.”
Oma SoomraNet
Julgeid tegusid on Neitsi raba äärsete külade kanged naised teinud varemgi. Näiteks panid nad püsti oma internetimastid, SoomraNet tagab, et hajaasustusega piirkonnas on 2006. aastast interneti püsiühendus. Maainimestel sai mõõt täis igasugustest “parima levi” pakkujatest, sest linnast paarikümne kilomeetri kaugusel sai mobiiliga kõnelda nagu jumal juhatab ja e-riik ei ulatanud isegi tarede lävepakuni.
Eassalu-Neitsi külaselts kirjutas projekti, sai riikliku arengukava külade taastamise ja arendamise meetmest 700 000 krooni Eesti oma raha. Soomra, Eassalu, Kärbu ja Kihlepa küla SoomraNet toimib ja püsib konkurentsis teiste sama teenuse pakkujate hulgas. Avalikud internetipunktid on avatud Soomras ja Kihlepas ning e-riiki jõudmise järel on arvutid alailma hõivatud.
Eassalu 2003. aastal loodud seltsingust välja kasvanud nelja küla selts pidas 24. märtsil seitsmendat sünnipäeva ja võib oma tegude kontosse kanda külasid tutvustavad tahvlid, korrastatud bussiootekojad ja Neitsiraba külakeskuses kogukonna köögi sisustamise. Nüüd liiguvad mittetulundusühingu dokumendid neid ametnikke pidi, kellest oleneb köögile tunnustuse andmine, et kohapeal pakkuda toitlustusteenust, nagu Murru külaseltsi naised seda Suigu seltsimajas teevad.
Hobusega kooli
Põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet toetas maa- ja külaelu arendamise meetmest koolimaja remontimist külakeskuseks ligemale miljoni krooniga ning vald andis hoone seltsile 50 aastaks tasuta rendile.
Maja õuepoolne uks käib ja poetab esimestena sisse kihlepalased Salme Saare, Ülle Vaino, Liivia Tammekännu. Naised sätivad üleriided kenasti puu peale, lükkavad harjumuspäraselt saapad-kummikud jalast ja istuvad diivanile juturingi.
“Meil on siin jäänud ainult raamatukogu ja postkast, rohkem kooskäimise kohti ei olegi kui see maja,” räägib Liivia ja teised noogutavad nõusoleku märgiks.
“See on väga oluline, et meil on selline maja, kuhu tahad tulla ja kus leiad tegevust.”
Liiviat ja Üllet seovad selle majaga koolipõlve ulatuvad meenutused, millest selgub, et seal, kus nüüd on saal, oli kaks klassiruumi. Ja lava kohal asus õpetajate tuba ja raamatukogu kohal direktori korter. Ja kohas, kus me koridori lõpus akna all istume, oli söögituba.
“Elekter pandi külla 1960. aastal, kui mina esimeses klassis käisin, sebisid elektrimehed siin, enne olid meil petrooleumilambid,” räägib Ülle ja jutustab, kuidas kaugemaid lapsi hobustega kooli toodi ja mismoodi piimapäeval meiereisse tulijad jütse püttide otsa istuma sättisid.
“Minu vanaisa ehitas siin koos teiste talumeestega seda koolimaja, sellepärast on nii palju mälestusi ja mul on hea meel, et see maja kestab,” rõõmustab Liivia siiralt.
Linnuliha Võsavillemi teelt
Neitsiraba külastuskeskuse tegevus on põimitud maakonnas romantilise rannatee turismiketti. Majas käib loodustoa sisustamine ja seltsiliikmete mõtetest teoks vormub võilillepidu.
Külaseltsi eest ja nimel omast ajast ja tahtest tegutsedes jätkub seltsi esinaisel Marikal aega abiks olla oma abikaasa Raivo Küti-Uuetoa talus, kus kasvavad kalkunid ja haned.
“Kui me 20 aastat tagasi mehega linnast maale tulime, hakkasime lehmadega pihta, siis lõppes piimavedu ära, kaheksa-üheksa aastat tagasi võtsime haned ja kalkunid, kasvatame tibusid ja suvistest lindudest saab liha ja sulgi,” seletab Marika ümber Võsavillemi tee äärse talu põhitegevust.