Kohalik külamees Roode Jermolajev meisterdab kurrutamistehnikas kaarte, millele sätitud lilleõied ja roosikimbud on nii ülipeen ja puhas töö, et ainult ahheta.
Kaardimeister üllatab ülipeente taiestega
9. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lihavõttepühade eel on kaardimeister vorminud riiulitäie tibude, värviliste munade ja urbadega lõbusaid taieseid, mis Neitsiraba külastuskeskuse allkorruse näitusetoas oskajate naiste valmistatud kilekotihoidjate-nukkude, villasest lõngast käsitsi kootud sõbrakinnaste ja beebipapude ning kasetohust ehete kõrval pilku köidavad.
“Pabertehnikas kaarte õppisin Nobedate Näppude esimesel koosistumisel tegema, internetist vaatasime õpetust, kuidas, ja hakkasin järele tegema,” räägib Roode ega lase oma näputöö kiitmisel kaua kesta.
Roode jutu järgi kulub tal kaardi peale poolteist kuni kaks tundi. Üksikosad, nagu õielehed, südamikud, varred, rullib ta sõrmede vahel kokku nelja millimeetri laiusest paberist ning paigutab seejärel liimiga tugevale värvilisele alusele, millest saab kahekordne keskelt avatav õnnitlus- või tähtpäevakaart. Uue võttena on tegija katsetanud esileulatuvaid õisi, mida tavalisse ümbrikusse suruda ei tihkaks.
Näituse peale ei ole Roode mõelnud, talle piisab oma nurgakesest koduküla käidavaimas kohas ja kui vaja, õpetab ta teistelegi, kuidas tavaline paber muutub kordumatuks loominguks.
“Mul on siin veel kirikud, papist tehtud, ja jõuludest jäänud jõulukroonid,” viitab jutukaaslane poole meetri kõrguse torniga makettidele ja õlgedest kroonidele, mille valmistamine nõuab tegijalt ilmselgelt hea pealehakkamise kõrval suurt kannatlikkust.