Klaasikojas leiab kasutuse väikseimgi kild

“See on ühe Valga mehe esimene töö,” näitab klaasikoja esinaine Luule Aomere ühte arvukatest taiestest. Foto: Urmas Luik

Klaasikoja akendel rippuvad vitraažid on valminud siinsamas, kunagises klassitoas, kus meistrid on oma taiesed hoolikalt riiulitele sättinud ja seinaveeres ootab järgmist “kõhutäit” klaasisulatusahi.

Eassalu-Neitsi külaseltsi liikmetel ei ole kodu- ega välismaale viimased kolm aastat kingituste leidmisega muret tekkinud. Seltsi liige Mercedes Merimaa räägib, et temalt on rohkem kui kord küsitud, milline kunstiateljee on klaasitöö teinud, ja kui ta on öelnud, et see on maanaiste looming, ollakse hämmingus.

“Väga ökonoomselt töötame, ise korjame viimsegi klaasikillu kokku, ka prügimäelt käime otsimas. Ja poest ei osta me pudelit mitte margi, vaid värvi järgi,” seletab Luule Aomere, kes raamatukogu juhatamisest vabal ajal on klaasikoja esinaine.

Kihlepa klaasimeistrite tase ja vahendid lubavad neil teistegi külaseltside huvilisi õpetada.

“Meil käisid külalised Valgamaalt, näete, siin on ühe mehe töö, päris esimene klaasitöö, mille ta tegi,” näitab Luule Aomere toekat värvikat kandilist alust.